Kahtlemata on see küsimus vasardanud paljude käesoleva blogi veergudele ekselnud arukate inimeste peades. Tegemist on väga õigustatud küsimusega. Pean tunnistama, et olen isegi endale seda korduvalt esitanud. Eriti pessimistlik olin meie esimese reisi eel, kui Projektijuht reisiblogi pidamise ettepanekuga lagedale tuli. Arvasin, et niikuinii jääb see algatus õige pea soiku, sest eks neid (reisi)blogipidajaid ole ennegi nähtud. Loovad suure käraga konto ja teise sissekandeni üldjuhul ei jõutagi. Aga võta näpust. Vahelduva eduga pusime tänaseni.
Esimesel reisil oligi blogipidamine eelkõige Projektijuhi õlul, kuna talle oli eraldatud kõige moodsam ja mobiilsem kirjamasin, mida haritud inimesed tunnevad Soome Nokia nime all. Järgmiseks reisiks varustasin end paremini ning sellest tulenevalt õnnestus ka mõni pilt ja sõna vahele postitada. Seekordsel reisil läheb mul eetrisse pääsemisega keeruliseks, kuna Projektijuht on taas varustanud end kaasaegse tehnoloogia viimase sõnaga. Seepärast üritangi võtta viimast enne reisi.
Tagantjärele pean raske südamega tunnistama Projektijuhi tarkust ja ettenägelikkust. Aastate jooksul olen hakanud minagi reisiblogis mitmeid väärtusi nägema. Eelkõige seisneb väärtus selles, et reisil olles saad lähedastega muljeid jagada ning ühtlasi anda mõista, et kõik on hästi. Reisiblogi on suureks abiliseks ka reisilt naastes. Kuna paljud sõbrad on reisil toimunuga blogi vahendusel juba kursis, siis ei pea erinevatele inimestele koguaeg samadest muljetest patrama, vaid saad juba vastavalt konkreetsetele huvidele teemasid edasi arendada.
Sel aastal avastasin reisiblogil veel ühe olulise plussi. Kuna esimesest reisist Vietnami on möödas juba aastaid, siis hakkavad mälestused vaikselt tuhmuma, kuid blogi sirvides tuleb taas kõik elavalt meelde. Ka need seigad, millest blogi vaikib.
Samuti mõtleme blogi kirjutades neile seiklushimulistele hingedele, kes sooviksid lähiaastatel meie jälgedes astuda ning külastada samu sihtkohti. Seetõttu üritame postitustesse pikkida võimalikult palju fakte. Kes teab, äkki lähme isegi veel tagasi.
Aga kes siis ikkagi seda jama loevad? Kahjuks loetavuse kohta andmed puuduvad, kuid tänu ultramoodsatele info- ja kommunikatsioonitehnoloogia saavutusele on meil umbmäärane ülevaade külastajatest. Kuna tegemist on eelkõige ikkagi faktipõhise blogiga, siis järgnevalt pisut statistikat.
Viimase kuu jooksul on meie lehte kõige enam avatud Eestis asuvates arvutusmasinates, kuid külastusi on ka Belgiast, Ameerika Ühendriikidest, Soomest, Prantsusmaalt, Poolast, Šveitsist, Rootsist, Singapurist ja Taist. Veebilehitsejatest on kõige levinumad Firefox (46%), järgnevad Safari (20%), Internet Explorer (16%), Chrome (12%), Mobile Safari (2%), Mobile (vähem kui 1%), NokiaBrowser (vähem kui 1%). Operatsioonisüsteemidest on kõige populaarsem Windows (73%), mis näitab, et meie lugejaskond ei ole paraku kõige trenditeadlikum. Järgnevad Macintoch (15%), iPhone (4%), iPad (3%), Android (2%), Symbian (vähem kui 1%). Siinkohal tervitame kõiki, kes end ära tundsid.
Külastuste arvu ja ilma saate lehe paremast servast ise jälgida. Hetkel jääme populaarsuselt veel Õhtulehele alla, kuid paraku on ka Sirbil väiksem tiraaž kui Eesti kollase ajakirjanduse häbiplekil. Meie klikkide nimel kvaliteedis järeleandmisi ei tee.
Kuna blogis on pea nädal vaikus valitsenud, siis on mitmed lugejad juba nõudlikult minu poole pöördunud ja õigustatult uusi postitusi nõudnud. On lausa küsitud, et kas me enne reisi ei plaanigi enam millestki kirjutada. Arvukate lugejate rahustuseks saame öelda, et nii kindlasti ei juhtu. Mitmed teemad on juba ettevalmistamisel. Projektijuhil on kohe-kohe valmimas uurimistöö alakindlustatuse vältimisest Kagu-Aasia regioonis Birma näitel. Samuti oleme oma viisaasjadega lõpusirgel ja peagi saame valgustada paberimajanduse telgitaguseid. Võib olla jõuame enne väljalendu põgusalt ka meie reisimarsruuti tutvustada. Jääge kuuldele!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar