Vantaa lennujaamast hüppasime taksosse ja kihutasime Tallinki laevale. Jõudsime nagu planeeritud kell 14:30 väljunud paadile. Praegu rüüpame üle mitme aja jälle kvaliteetset Eesti kalja ja kissitame silmi horisondile kõõritades. Millal ometi kerkivad udust Tallinna tornid ja kaugele merele kaigub imekaunis eesti keel?
pühapäev, 27. detsember 2009
Peaaegu kodus. Peaaegu
Helsingi tervitas meid -9 kraadi ja ohtra lumega. Mõnus talv, korralik kontrast võrreldes möödunud pea kolme nädalaga.
Istanbul. Jälle!
Oleme nüüd juba poolel teel koju. Enam kui 12 tundi kestnud lend HK-st Istanbuli on läbi. Mul õnnestus suurem osa lennust magada, teised nii õnnelikud ei olnud.
Üritame nüüd piisavalt ärkvel olla, et Helisngi lendu maha ei magaks.
laupäev, 26. detsember 2009
Tagasi algusesse
HK oli tõeline kultuurišokk. Tänavad olid inimesi täis, käis meeletu ja piirideta ostlemine. Pärast muhedaid päevi Vietnamis vähemasti mina seal ennast hästi ei tundnud. Liiga palju sagimist, liiga palju inimesi, liiga palju kõrghooneid ja liiga palju kõike, mille eest me puhkusele põgenesime.
Kohtumiseni Istanbulis:)
Man Mo tempel
Väike video Man Mo templist, kus hongkpnglased hoolsasti jõulu teisel pühal palvetavad. Templis oli nii karm viiruki suits, et juba pärast paari minutit uudistamist olid meil silmad märjad.
Hong Kongi majutus
reede, 25. detsember 2009
Saigon-Macau. Või siiski mitte?
Täna kell 9:45 kerkis Saigoni rahvusvaheliselt lennuväljalt taevalaotusesse Viva Macau värvides lennuk, mis pidi kell 13:10 maanduma Macau's. Just, pidi.
Mõned hetked enne planeeritud maandumist selgus, et Macau lennuväljal on udu niivõrd tihe, et maandumine on seal on välistatud. Lennuki kapten teatas, et lennuk maandub hakatuseks hoopis Hong Kong'is.
Jõudsime juba rõõmustada, sest meie lõppeesmärgiks täna ongi Hong Kongi jõuda. Siis aga täpsustati, et Hong Kongi jääme kuni Macau's on ilmastikuolud paranenud ja lennukist lahkumine Hong Kong'is ei ole võimalik.
Istumegi praegu lennukis Hong Kongi rahvusvahelises lennujaamas ja ootame, millal saaks lennata tagasi Macau suunas, et siis sealt mõned tunnid paadiga uuesti Hong Kongi suunas loksuda. Ilm Hong Kongis ei ole ka kuigi selge (vt pilti).
Esialgu süüa, juua ega midagi muud meile siin ei pakuta.
25.12.2009, kell 15:08
Istume jätkuvalt lennukis Hong Kongi lennuväljal. Lennuki meeskond on paaril korral teatanud, et ilm Macaus paraneb ja kohe, kui lennuk on tangitud ja "paberimajandus" korras, hakkame lendama. Samas hoiatati, et Hong Kongi on varjule tulnud palju Macau'sse suundunud lennukeid ning lennurajal võib olla järjekord.
Praegu ei ole veel midagi, mis meenutaks õhku tõusmist, toimunud. Süüa ja juua jätkuvalt ei pakuta:)
25.12:2009, kell 16:08
Meeskond teatas, et lennuk on tangitud. Kohe-kohe peaks algama lend Macau suunas. Põnev.
25.12.2009, kell 16:27
Lennuk seisab paigal. Ei lenda. Väidetavalt ootame luba õhku tõusmiseks.
25.12.2009, kell 16:42
Lennuk kerkib vaikselt aga kindlalt taevasse. Macau, siit me lõpuks tuleme. Ilm on jätkuvalt, vähemalt HK-s, väga udune.
25.12.2009, kell 17:03
Maandusime täitsa ühes tükis Macau lennuväljal. Ilmselt üks lühemaid lende, mida ma lennukiga kunagi teinud olen.
Nüüd on kõik korras:)
Jumalaga Vietnam
Läbi. Reisi oluline ja soojem osa lõppeb mõne hetke pärast. Istume viimaseid minuteid Saigoni hotellis. Peagi istume taksosse, sõidame lennujaama ja sealt väljub lennuk Macausse. Algab kodutee.
Vietnam üllatas. Leidsime siit oluliselt rohkem kui otsima tulime. Palju jäi ka leidmata. Kesk-Vietnami avastamine jääb järgmiseks korraks.
neljapäev, 24. detsember 2009
kolmapäev, 23. detsember 2009
Kim'i juures
Tagasi Saigonis
Jõudsimegi ilusti pärale. Lend Phu Quoc'ist Saigoni kestis kõigest 55 minutit.
Saigon tervitas meid maheda kuumuse ja niiskusega nagu alati. Viskasime asjad ja Sipsiku hotelli ning lähme nüüd linna peale mürgeldama.
Hüvasti Phu Quoc
Pakkisime seljakotid kokku, poetasime pisara või kaks ja istusime lennujaama loksuvale taksole. Phu Quoc jääb loetud hetkede pärast kaugele selja taha. Päikselised päevad rannaliival peesitades on läbi saanud. Liiv tuleb nüüd varvaste vahelt välja nokkida. Ees ootab Saigon.
teisipäev, 22. detsember 2009
Barac Obama Vietnamis
Moon Resorti baarman kopeeris kõik lood minu mp3-mängijast ka baari arvutisse. Nüüd kaigub üle Phu Quoc'i randade ja "Barac Obama".
esmaspäev, 21. detsember 2009
Teistmoodi hommikusöök
Soomlased on ka inimesed
Eile oli väga meeleolukas päev. Me ei teinud praktiliselt mitte midagi. Üksnes lesisime rannas, lasime päikesel praadida, sulistasime vees ja lugesime raamatuid. Päris esimene puhkuse moodi päev.
Õhtuhämaruse saabudes lohistasime ennas Luna baari (meie ööbimiskoha baar), ühendasime minu mp3-mängija kõlarite külge ja hakkasime mürgeldama. Tõsi, olime sel hetkel ainukesed kliendid baaris.
Mõne aja pärast liitus seltskond rootslasi. Paraku neist suuremat asja ei olnud. Läksid teised juba enne keskööd magama. Pärast rootslaste lahkumist sobitasime juttu baarileti ääres venekeelt rääkiva paarikesega. Selgus on noormees on ukrainlane ja tütarlaps lätlane. Elavad mõlemad aga juba aastaid Saksamaal.
Kui ka paarike oli magama läinud (enne neid põgenes nukkuma ka Matkasell), sõbrunesime kahe soomlasega. Väga muhedad sellid. Kõigist soomlastest, keda ma kohanud olen, kõige sümpaatsemad. Palju reisinud, rääkisid korralikku ingliskeelt ja mõistlikku juttu. Üks oli 37-aastane noormees, kes töötab KPMG-s ja teine 35-aastane poiss, kes töötas Nokia Saksamaa tehases ja pärast selle sulgemist on viimased 1,5 aastat Aasias kolanud. Isenesest mõista sai ta tehase sulgemisega seoses korraliku hüvitise. Seda kasutades tego hakatuseks Singapuris magistrikraadi.
Jutustasime vennasrahvaga kuni kella poole viieni hommikul. Soomlastel pole häda midagi, kui õigete otsa sattuda. Meie südameid soojendasid nad avaldusega, et neil on väga piinlik nende soomlaste pärast, kes Tallinnas viinaostureisidel käivad.
pühapäev, 20. detsember 2009
Vietnami köök
Vietnam pole erand. Süüa saab siin hästi ja menüüd on alati põnevad. Saab nii koera, madu, haid kui ka muid "delikatesse", mis eurooplase seedesüsteemile sootuks võõrad. Oleme kõiksugu hõrgutisi siin ka mekkinud. Enamasti oleme ka rahule jäänid. Siiski pean tunnistama, et ma isiklikult hakkan pisut tüdinema erinevatest köögiviljadest, mida pea kõigi toitudega kaasa pannakse, kuna enamasti on need maitsestamata. Tihtipeale on turistidele suunatud söögipaikades ka toit ise maitsetu. Heaks näiteks on siin ka meie praegune öömaja - Moon Resort.
Phu Quoc'il oleme samuti erinevaid restorane kamminud nii juhusliku valiku kui ka Lonely Planeti ja Rough Guides'i soovituste alusel. Söögid on head, aga vau-efekti ei ole tekkinud.
Täna mööda rannariba lonkides ja sobivat uut söögikohta otsides sattusime uurima ühte pisut kahtlase välimusega "restorani" (vt pilti). Kuna hinnad olid mõistlikud, astusime sisse. Toit oli pagana hea. Kindlasti üks paremaid, mida siin saarel või isegi kogu Vietnamis mekkinud oleme. Tellisime erinevaid asju ja söime suisa rõõmuga. Toidul oli maitse, teravus ja värskus. Homme sööme hommikusööki samuti seal.
Plussi sai see restoran kirja ka ukse ette püstitatud uhke kuuse eest (vt pilti).
laupäev, 19. detsember 2009
Motopoisid 2
reede, 18. detsember 2009
Mopeedipoisid
Õigeks sõiduks läks põhjast mööda saare idarannikut alla kulgedes, kui ühel hetkel avastasime, et tee on ära uhutud. Väiksemale kõrvalteele põigates pandi meie närvid ja eluarmastus tõeliselt proovile (vt lisatud pilte ja videot).
Üks on aga selge, kui tahad Vietnami elust õiget pilti saada, siis tuleb moorolleri selga hüpata ja maale sõita.
Mekongi delta, 3 päev
Oleme veel võlgu Mekongi delta 3. päeva sündmused.
Ärkasime kell 6. Ööbimiskohas saime väikese raha eest soetada omeleti, värske saia ja valge kohvi. Kell 7 kupatati meid paati "vaatamisväärsustega" tutvuma.
Esimene peatuspaik oli kalakasvatus. Siin on kalakasvatused sellised jõe peal ujuvad elamised, mille all olevates puurides kasvavad kalad. Turistide lõbustamiseks visati ehitis põrandas olevast luugist kaladele toitu, mispeale need veepinnale ahnelt sööna tulid.
Seejärel külastasime Chami hõimu küla, kus näidati kauniste sallide ja riiete ja laudlinade ja voodikatete valmistamise imelist tehnikat. Kuna Chamid on islamiusulised, siis nägime ka ühte vähestest mošeedest.
Pärast seda sõitis paat tagasi Chau Doc'i linna. Seal uudistasime hakatuseks ühte kahe võimsa väejuhi auks püstitatud templit, siis kohaliku turgu ja lõpetuseks Cavern pagodat.
Kui pagoda oli juppideks vaadatud, viidi meid tagasi hotelli. Seal söime, kuni saabusid velotakosmehed, kes toimetasid meid Rach Gia'sse viivale bussile. Kuigi lubati konditsioneeriga ja ilma peatusteta sõitu, siis konditsioneeri kuskil ei olnud ja peatusi tehti mitmeid. Bussis oli 12 istekohta, kuid reisi tipphetkel oli bussis 17 inimest.
Kõigele vaatamata läks sõit ladusalt. Jõudsime õigesse kohta. Bussijaamas tervitasid meid rollerigängsterid, kelle tubli töö tulemusena pidi taksojuhile hotelli sõidutamise eest maksma kuskil 2 korda rohkem kui vaja (taksomeeter näitas hinnaks 16 000, aga pidime maksma 40 000).
Hotell selle eest oli uhke ja tuba kohutavalt suur (vt pilti all). Pärast väikest värskendust, läksime linnaga tutvuma. Päris tükk tegemist oli enne kui leidsime avatud söögikoha. Õhtu lõppes kolme kohaliku mehega plastiktoolidel kalja juues. Omavaheliseks suhtlemiseks kasutasime käsi ja häälitsusi. Jutud said räägitud. Pärast vennastumist lonkisime hotelli magama.
neljapäev, 17. detsember 2009
Lõpuks ometi, Phu Quoc
kolmapäev, 16. detsember 2009
Cavern pagoda
Esimesel pildil on vaade pagoda terassil, taamal paistab Kambodza.
Bussiga on tore
Ühistranspordiga reisimine Vietnamis on elamus omaette. Siin pisike klipp sellest, mis ühes bussis toimub. Selgituseks, et konditsioneeri bussil ei olnud.
Laulvad lõvid
Selliseid laulvaid lõvisid oli Cavern pagoda ees kogunisti kaks tükki. Pagoda asub Chau Doc'i linnas Sam'i mäel.
Mekongi delta, 2 päev
Päeva algas vara, kell 6. Kiire duzz ja hommikusöök hotellis ning paadiga jõele. Esimeseks peatuseks oli Mekongi delta suurim nö ujuv turg - Cai Rang. Ujuv turg iseenesest ei tähenda midagi muud kui ebamäärast hulka jões loksuvaid paate - suuremad müüjate paadid, väiksemad ostjate paadid. Müüakse ja ostetakse peaasjalikult troopilisi puuvilju. Kuna Cai Rang on hulgimüügi turg, siis ühe-kahe kaupa sealt midagi osta ei saa. Siiski olid tuurikorraldajad turistide jaoks organiseerinud ühe ananasse müüva paadikese (vt videot allpool).
Edasi näidati riisinuudlite valmistamise peent kunsti. Selgus, et riisinuudleid ja riisipaberit valmistatakse enam vähem samamoodi. Seetõttu tehakse mõlemaid enamasti samas "tehases". Samuti selgus, et riisinuudlitehase küljes on tihtipeale ka seafarm, kuna nuudlite tootmise jääkidest saab maitsva toidu notsudele. Tehases avanenud vaatepilt oleks ilmselt euroametnikelt silmnägemise viinud.
Riisinuudlite tegemise oskused omandatud, viis paat meid riisiveskisse. Riisiveskis tehakse põllul kasvavast riisist ilus valge riis, mida kohalikud hoolega vitsutavad. Giidi rääkis, et erinevalt nt muust maailmas, on Vietnamis pruun riis oluliselt odavam kui valge riisi. Põhjus lihtne - valge riisi saamine nõuab oluliselt rohkemaid toiminguid. Pruun riis on lihtsalt üks valge riisi tootmise vaheprodukt.
Riisiveski külastamisega teise päeva sisuline osa läbi saigi. Edasi toimetati meid bussiga järgmisesse ööbimispaika - ujuvhotell Chau Doc'is. Seal tegime pisikese õhtueine, vestlesime pikalt ühe kõrges eas sakslannaga ja pugesime varakul voodi, kuna järgmisel päeval tuli tõusta juba kell 6.
Raamatuarvustus: Mart Juur. Huumori kool
Vahelduseks vürtsitan meie väga tempokalt, kuid ühetooniliselt helisevat reisiblogi ka ühe raamatuarvustusega.
Eespool me põgusalt juba tutvustasime seda raamatuvirna, mille me Eestist oma moekate reisikottidega kaasa tassisime. Kui minu puhul see tavaliselt tassimisega piirdubki (pole ma veel reisil olles suutnud raamatut läbi lugeda), siis seekord on lugu sootuks teisiti. Mart Juure "Huumori kooli" olen ma kaanest kaaneni läbi töötanud.
Ajalehtedest ja ajakirjadest tuttav paarilauseline arvustus selle raamatu kohta loenduks umbes nii:
"Mart Juur pole iseenesest kirjanik. Laiemale publikule on tema nimi ja nägu tuttav eelkõige seetõttu, et ta raadios ja televiisoris nalja teeb. Teatud hulga ajakirjandust on Mart samuti teinud. Pisut rohkem käinud inime noogutab äratundvalt ka siis, kui sünnipäevalauas räägitakse Mardist kui diskoripoisist.
Mardi "Huumori kool" ei ole tegelikult päris raamat. Ses mõttes, et see pole ei novell, romaan, luulekogu ega eneseabisoperdis. Kuigi ma Mardi ajakirjandusliku tööga väga täpselt kursis ei ole, julgeksin ma pakkuda, et tegemist on läbilõikega või ehk koguni best of'iga sellest, mida Mart ajalehtedes teeneka humoristina kirjutanud on.
Peenema kirjandushuvilise ja nõudliku lugeja öökapile ma seda raamatut soovitada ei julge. Küll aga võib raamatupoe riiulis tolmuva "Huumori kooli" järele küünitada kergemat lugemist igatsev vähenõudlik raamatusõber. Reisil lugemiseks sobib hästi. Lood raamatus on lühikesed ja erilist kaasa mõtlemist ei nõua. Auklikel teedel rappuva bussi ebamugaval toolil, kus tähelepanu koondamine on maru keeruline, on "Huumori kool" täpselt paras sirvimine.
Pisarateni naerma see raamat ei aja. Mõne siira naeruturtsatuse pigistab aga välja küll."
Ongi valmis:) See postitus on kirjutatud bussis, kolmetunnise teekonna alguses.
teisipäev, 15. detsember 2009
Mekongi delta: video 5
Reisumehed pugivad värskeid ananasse Mekongi delta turul. Pööraselt maitsev ja odav. Terve ananass, mis sinu silme all ilusti ära kooritakse, maksab umbes 5 krooni.
esmaspäev, 14. detsember 2009
Mekongi delta, 1 päev
Esimene tuuri päev väga sündmuste rohke ei olnud. Istusime päris pikalt laevas ja bussis ning kulgesime erinevate peatuspunktide vahel.
Tuur algas päris mitu tundi kestnud paadireisiga Saigoni jõelt Mekongi jõele. Saime nautide vaateid vette ehitatud majadele, viimase piirini täis laetud kaubalaevadele, vees toimetavatele vietnamlastele ja rohkele reostusele, mis jõgedes loksus.
Esimene peatus tehti Ükssarve saarel mesilasfarmis. Seal pakuti igasugu meest valmistatud tooteid. Lõpetuseks saime mekkida ka banaaniveini ja nn ussiveini, mis iseenesest pole justkui midagi muud kui riisiviin, mille sisse on surnud ussid (enamasti kobrad) ligunema pandud. Seda leotist siis ussiveinina pakutaksegi. Pidi mehed väga, kuidas nüüd öelda, mehelikuks muutma:)
Samal saarel nautisime ka kohalike etlejate poolt pakutud rahvusmuusikaprogrammi ja erinevaid puuvilju.
Edasi toimetati meid Kookospähkli saarele. Sääl näidati kookose kommide valmistamist ja anti neid ka mekkida. Täitsa maitsvad olid.
Seejärel saime lõunalauas keha kinnitada. Söök teab, mis elamusi ei pakkunud. Pärast sööki tegime jalgratastega küla vahel väikse tiiru ja peatusime vedelikukaotuse kompenseerimises ühes pisikeses poes. Suure vaevaga ja vaid käsi kasutades suuaime tellimuse esitada ja hinna välja pigistada.
Tagasi sadamasse jõudes jäime mõneks hetkeks päris karmi vihma kätte. Vihm ja tuul olid nii tugevad, et teele asunud paat pidi hetkeks kalda äärest varju otsima.
Kui lõpuks maale jõudsime oli vaja veel 3 tundi bussiga järgmisesse sadamasse sõita. Seal trügis bussijuht kõrvalisi tänavaid, et praamisabas kõigist ette trügida.
Lõpuks jõudsime hotelli. Väga luksusliku majutusasutusega tegemist ei ole. Aga kõik hädatarvilik on olemas.
Käisime korraks ka linnaga (nimi hetkel ei meenu) tutvumas. Teele jäänud söögikohas tellisime maoliha. Päris meeleolukas kulinaarne kogemus. Maoliha ise oli väga sitke, aga maitsev.
Nüüd ronime aga magama. Head ööd!
Mekongi delta: galerii 1
Tellimine:
Postitused (Atom)