Värvikirev tagasivaade

Juba enam kui kuu aega oleme mütanud Eestimaa lumisel-porisel pinnal. Esimesed külmetusedki läbi põetud. Paratamatult aga liiguvad mõtted tagasi sooja päikese, palmide, sinise vee ja hõrgutavate roogade juurde. Seetõttu on ehk just praegu õige aeg läbi reisil üles võetud pildimaterjali meenutada, mis siis ikkagi toimus.

Link pildigaleriile on siin.

Comeback!

Just, reisumehed on tagasi. Eestis. Tallinnas. Kodus. Sellele vaatamata, ärge seda blogi veel oma veebibrauseri avalehena neti.ee'ga asendage. Jõuate seda ka hiljem teha. Kogume pisut jõudu ja paneme selle aastasel üritusele veel korraliku punkti. Likvideerime võlad, sorteerime pildid ja lihvime nurgad.

Tagasi lumisesse Eestisse

Meie päevad kuuma päikese all on loetud. Veel mõned tunnid päevituse timmimist ja asumegi koduteele. Raske südamega lahkume siit palmide, liiva ja sinise vee seltskonnast. Nukralt jääme lehvitama baaridele ja restoranidele. Heldimusega meenutame Laost, kuhu päris kindlasti tuleb tagasi minna.

Täna kell 15:30 korjab mikrobuss meid ööbimiskohast peale. Buss toimetab meid otse Bangkok'i lennujaama, kuhu peaksime jõudma kella 21 paiku. Lennuk Helsingisse väljub 25 minutit pärast südaööd ja kui kõik läheb ladusalt, saabume Tallinnasse 26.01.2010.a hommikul.

Restoranisoovitus Lonely Beachil

Koh Changil Lonely Beachil üsna küla lõpuosas asub mõnus restoran, mida julgeme kõigile selle piirkonna külastajatele soovitada. Hinnatase on küll pigem veidi üle keskmise, kuid väga hea toidu, energilise ja sõbraliku teeninduse ning õdusa atmosfääri eest on see täiesti õiglane tasu.

Logo ja meie vaatlusandmed viitavad restorani sidemetele prantslastega. Tõenäoliselt on see tulnud kasuks meeldejäävate maitseelamuste kombineerimisel.

Meie jaoks on Golden Homestay restorani puhul oluliseks tasuta wifi olemasolu. Kuigi seda pakuvad ka mõned teised selle piirkonna restoranid. Nagu nimigi viitab, pakutakse ka majutust ning renditakse rollereid.

Nii Tai kui ka lääne toite sisaldavast menüüst soovitame kindlasti proovida:
Gang massaman kai - tegemist on tai pajaroaga, mis sisaldab karrit, kartuleid, kookosepiima, ube, tamarindi ja kana.
Tom kaa kai - tuntud mahe ja kreemjas tai supp kanaga.
Samuti on väga head võileib singi ja juustuga, fruit shaked ja kui peaks keha pizza järele janunema, siis ka nende mekkimist ei pea kahetsema.

Meile see restoran väga meeldis. Koguni nii väga, et veetsime seal pea sama palju aega kui meie ööbimiskohas.

Täna jälle peame randa minema

Mis juhtub siis, kui kogemusi on vähe?

Juhtub see, et elu üllatab sind veel päris mitu korda enne kui asjale pihta hakkad saama. Nii juhtus ka meiega.

Nagu allpool sai põgusalt vihjatud läbisime teise osa oma Paksest Bangkok'i kulgenud mammutretkest öörongis. Varasemale piiratud kogemusele (kasutasime öörongi ka eelmisel reisil Hanoist Sapasse jõudmiseks) ja filmidest nähtule tuginedes olime mõlemad ilma vähimagi kahtluse varjuta veendunud, et veedame meeldiva öö neljakohalises kupees, mille ühes seinas uks, selle vastas aken ja kahes üle jäänud seinas narid. Aga ei. Seekord mitte. Seekord oli terve vagun üks suur kupee ja pigem meenutas olukord varasemalt ööbussid kogetut. Esimese hooga ei saanud me hästi aru sellestki, kust kohast need voodid peaksid tekkima. Murekortsud otsmikul, jäime pingaslt sündmuste edasist arengut jälgima.

Õnneks ei tulnudki kaua oodata. Vaguniteenindaja osavate liigutuste tulemusena ilmus üks voodi laest ja teine tekkis kahes ülemise voodi all olnud toolist. Veelgi osavamate liigutustega kattis teenindaja mõlemad voodid puhta voodipesuga. Meie näod muutusid rõõmsamaks ja kui iga voodi ette sikutati ka roheline kardin, ei tundunud ööbimis väljavaated enam sugugi nii trööstitud.

Magamisest aga suurt midagi siiski välja ei tulnud. Kuigi ase oli ootamatult pehme, siis avatud akende kaudu vagunisse pahisev jahe õhk muutis vaguni ööpimeduses tõeliseks külmakambriks ning reisi 4 viimast tundi veetsime teki all värisedes.

Bangkok'i raudteejaama jõudsime siiski aegasti ning kerge vaevaga leidsime ka reisiagentuuri, mis meile 1 050 bahti eest 2 piletit Koh Chang'i saarele (buss+paat) müüs. Teadsime hästi, et maksime pisut liiga kõrget hinda, aga välja pakutud buss väljus meile sobival ajal ja mõne euro võrra soodsama hinna pärast ei hakkanud me olukorda keerukaks ajama.

Koh Chang'ile jõudsime õhtuhämaruses, pisut enam kui 24 tundi pärast Paksest lahkumist. Öömaja leidsime Lonely Beach nime kandavas rannas veepiiri ääres asuvas Siam Hut "hotellis" hinnaga 380 bahti öö. Kõik tundus hästi olevat ja nagu hiljem selgus, oli ka.

Koh Chang'il toimuvast kirjutame peagi pikemalt ja põhjalikumalt.

Sipsik vaadet nautimas

Sipsiku Eestisse naasmisel jäävad teda Koh Changil taga igatsema tuhanded saareelanikud ja kaaspuhkajad. Kõik ootavad rannaguru peadset naasmist ja uusi põnevaid stiilinäiteid.

Sipsik lainete sees

Järjekordne stiilinäide Sipsiku rannapuhkuse arsenalist. Ärge seda praegusel aastaajal kodus järgi tehke. Aga arvatavasti kohe peale jää minekut täituvad Eesti mainekamad rannad Sipsiku andunud järgijatega.

Sipsik päevitamas

Kuna Projektijuht ja Matkasell on puhkamisest juba üsna räsitud, siis oli viimane aeg pilk varumeeste pingile heita. Õnneks oli sealt võtta raudse tervisega ja alati hakkamist täis Sipsik. Jah, Sipsik on lugejate tungival nõudmisel (oleme saanud pisarais tütarlastelt tuhandeid palvekirju) reisi viimasteks päevadeks kohal ja nagu järgnevatel piltidel näha, naudib rannamõnusid innukamalt kui meie seda iial suudaksime. Jätke nüüd oma igapäevased asjatoimetused mõneks tunniks kõrvale ja nautige piltide vahendusel tõelise puhkuseguru ja Eesti ametliku esindusrannalõvi tegutsemist.

Mootoratturhiired tegid seda jälle

Selle blogi usinamad lugejad kindlasti mäletavad, kuidas reisumehed justkui muu seas Vietnamis motorollereid taltsutasid. Lausa mängleva kergusega käsitlesime neid riistapuid. Ka sel korral tegime püksid tolmuseks ning tutvusime Laose elu ja oluga nii nagu see motorolleri seljast kätte paistab.

Möödunud esmaspäeva hommikul rentisime Paksest 20 euro (hind kokku) eest pooleteiseks päevaks kaks Honda 100cc poolautomaatkastiga (4 käiku) st ilma sidurita, motorollerit (Matkasell pani neist imeloomadest ka pildi üles). Eesmärgiks oli tutvuda Paksest umbes 46 km kaugusel lõunas asuva Wat Phu Champasak'i ja Paksest idapoole jääva Bolevan platooga.

Wat Phu on khmeride poolt 11.-13. sajandil Phu Kao mäe nõlvale rajatud templikompleks. Tänaseks päevaks on kompleksi endisest hiilgusest väga vähe säilinud. Sellele vaatamata avanevad sealt ilusad vaated, mida me ka hoolega üles pildistasime. Igale buddhismist lugu pidavele reisihuvilisele on Wat Phu kindlasti oluline peatuspaik, kas enne või pärast Kambodžas asuvate Angkori templitega tutvumist.

Wat Phu'st sõitsime edasi Bolavani platoole. Planeerisime enne pimeduse saabumist läbida ca 120 km, et jõuda Tat Lo nime kandvasse külla. See peaaegu ka õnnestus. Teel sinna nägime suures koguses imekaunist loodust, vaikselt kulgevat külaelu ja väga vähe turiste.

Tat Lo ise on üks kummaline koht. Justkui ilma erilise põhjuseta on sinna, suurematest keskustest ja turistide peamistest sihtpunkidest eemale, rajatud hulgaliselt külalistemaju. Pärast mõningast otsimist leidsime ka endale öömaja - toa kahe voodiga - kõigest 2 euro eest. Kindlasti reisi kõige odavam, aga ka kõige lihtsam. Magamisest seal siiski eriti midagi välja ei tulnud, kuna kohalikud kuked sõna otseses mõttes karjusid (mitte ei kirenud) üksteise võidu ja hommikuni välja. Tänu sellele saime varakult üles ja juba kell 7 olime rollerite seljas.

Läbi ärkavate külade kulgesime Pakxongi välja. Seal peatusime LP poolt kiidetud ja ühe hollandlase poolt peetavas kohvikus, kus saab maitsta Bolavani platool kasvatatud kohvi. Mekkisime meiegi. Ühtlasi rahustasime murelikku Hollandi Kuningriigi alamat ja selgitasime, et Eestiga on kõik hästi. Oli teine hirmul, et äkki Eesti ka pankrotis.

Edasi tegime tiiru Pakxongi turul, kinnitasime oma näljast heledaid keresid ja sõitsime edasi. Teel tagasi Paksesse viskasime pildi peale uhkematele Bolavani platoo koskedele, millest pildid ja klipid juba kenasti blogisse sätitud.

Paksesse tagasi jõudsime parajal ajal, et külalistemajas veel kerge dušš võtta, asjad kokku panna ja kell 15:30 Bangkok'i suunas väljuvale bussile jõuda. Kokku läbisime rollerite sadulas pea 300 km ja sellest kujunes ootamatult üks reisi tipphetkedest.

Paksest väljunud buss viis meid Ubon Ratchathan'i (Tai), mille bussijaamast toimetati meid pick-up'i kastis (vt videot allpool) rongijaama, kust öörong meid edasi Bangkok'i kandis.

Veidike Koh Changi rannajoont

Endiselt tegeleme püüdlikult puhkamisega

Õhutemperatuur on ca 30 kraadi, veetemperatuur mõned kraadid madalam. Fruit shaked on mõnusalt jahedad. Ei olegi nagu millegi üle kurta.

Eile käisime rolleritega saart avastamas. Seekord 125cc Suzukidega. Täna peesitasime rannas ja lugesime raamatut. Homme vist jälle rolleritega kruiisima.

Konkreetne ülesvõte pärineb Siam Hut resorti terrassilt. Seal ka majutume. Pildil on kookose fruit shake, tükike rannaribast ja Projektijuhi päevituv jalg.

Tad Fan

Kui olid valmis "dangerous" sildist hoolimata edasi astuma, oli võimalik kohata midagi sellist. Olime lummatud.

120 m vabalangemist. Umbes sama võib öelda ka koha kohta, kust fotosid tegime. Ja loomulikult ei olnud seal ei piirdeid ega treppe, vaid väetid väädid meid jalul hoidmas.

Tai takso

120 km/h kihutava auto kastis. Pole üldse fun.

Pakse takso

Vähemalt sai kogu bussijaam korralikult naerda kui nägi meid selle käruga kohale veeremas. Kuhu sina paneksid pildil kujutatud kärus kaks inimest istuma?

Dangerous

Meie jaoks kõlab see rohkem nagu "palun astuge edasi". Kõige enam tekitavad meis huvi sellised repliigid: ohtlik, võimatu, ei saa, pole olemas, viimane kord hakkas keegi nutma jne.

See oli ilus

...ütleks Jaan.

Üks teine kosk Bolaven platool. Tad Yuang.

Pakxongi turg

See pilt iseloomustab väga ilmekalt lisaks Laose turgudele ka sealseid bussijaamu ja teisi linna tähtsamaid väljakuid. Kõik toimub vahetult emakesel maal. Ei mingit asfalti ega betooni.

Meie giid Tad Lo juures

Tad Lo

Seekord alt. Ca kl 7 hommikul Bolaven platool. Õige tee leidsime tänu kohalikele "giididele".

Veekeskus Tad Lo's

Lisaks toale oli 2 euro eest meil ka piiramatu ligipääs kohalikule veekeskusele. Paraku seekord seal vett küll ei olnud. Aga ehk järgmisel korral. Ja voodid olid ikka ülikõvad!

Meie "hotell" Tad Lo's

Kuradi kuked olid vist Red Bulli joonud. Lõputu lauluvõistlus kestis kogu öö.

Tad Lo

Seekord ülevalt. Väga hirmus oli!

Lao Brewery Co Ltd

Loomulikult leidsime aega ka Meka külastamiseks. Pakse lähistel. Seekord kaesime vaid väljast. Sisemust tunneme juba väga põhjalikult. 5%. 640 ml. Väga mahe.

Praam

Selliste saradega ületatakse Mekongi. Loodetavasti ei saa Leedo siit inspiratsiooni.

Põrguingel "praamil"

Valmistume Mekongi ületama.

Mt Penis

Selle auväärse mäe jalamile on rajatud Wat Phu Champasak.

Wat Phu Champasak

Aastasadu tagasi ehitatud khmeride tempel Pakse lähistel.

Krokodilli valuvorm

Saime jälile saladusele kuidas krokodille tehakse.

Budistlik rituaal

Tavapärane budistide rituaal, mille käigus "jumala käsi" kukutab topsist välja pulga, millele vastab kindel paber. Paberil vist on soov, ennustus vms. Rituaali täpset sisu ei ole me endale veel selgeks teinud.

Budistide jumalakojad on väga chillid kohad. Kuumas kliimas on väga mõnus neisse varjuda ja kopsud viirukihõngu täis tõmmata.

Motoretk Bolaven platool

Pakse-Wat Phu-Tad Lo-Pakxong-Pakse. Kokku ca 300 km ja poolteist päeva koos ööbimisega Tad Lo's.

Mäest alla sõites pressisime 100cc Hondadest 95 km/h välja. Väga äge oli!

Kummaline dušš

Praeguses hotellis on kummaline dušš. Kahele.

Tad Fan. Bolaven Platoo. 120 m.

Kvaliteetmuusika Koh Chang'lt

Hakkasime puhkama

Head sõbrad, pärast enam kui 24 tundi kestnud bussi-, rongi-, bussi- ja paadisõitu oleme elusate ja tervetana jõudnud Tai Kuningriigi territoraailvetes paiknevale saarele nimega Koh Chang. Väidetavalt on just Koh Changil Tai kõige vingemad rannad. Saab näha. Igatahes kavatseme järgnevatel päevadel püüdlikult rannaliival lesida ning mitte midagi teha.

Samas ei ole me unustanud, et võlgneme teile värvikaid lugusid sellest, mis viimastel päevadel toimunud on. Need võlad likvideerime kiiremas korras. Mitmete postituste projektid juba ootavad telefonides jätkamist. Paraku peame ise veel pisut toibuma, et hetkel jõuetutena rippuvad käed taaa telefonide järele küünitada.

Ja hea uudis ka - täpselt nädala pärast oleme tagasi.

Asusime Laose kohvipealinnas Pakxongis hommikukohvi nautima

Kõik sujub ladusalt. Tutvume endiselt Bolaven platooga. Täpsemalt juba hiljem.

Pildil on meie seekordsed raudsuksud, 100 cc Hondad.

Kella 15:30ks peame Bangkoki bussile jõudma.

Bolaven platood ja Wat Phu Champasaki avastamas

Otsustasime taaskord linnast välja sõita ning sellega seoses vähenevad märkimisväärselt meie võimalused internetti pääseda. See omakorda võib tähendada, et oleme järgmistel päevadel taas pisut harvem eetris.

Eksperdid hoos

Külm ja värske Beerlao otse vaadist. Väga ehe ja karge maitseelamus. Teeb koguni oma pudelisse villitud suuremale õele pika puuga ära. Soovitame tungivalt!

Been there, Don Det

Mekongi jõe Lõuna-Laost läbivas osas paiknevast 4 000 saarest koosnevast imetabasest saarestikust jõudsime ajapuudusel külastada vaid kahte - Don Det'i ja Don Khon'i. Aga sellestki piisas, et mõista, miks sajad, et mitte öelda tuhanded turistid ikka ja jälle oma seljakotid siia maailma otsa sarnasesse paika tassivad. Aeg siin seisab, atmosfäär on just nii lahe nagu Anne Vesi surematus "Hea tuju laulus" ning vee äärde rajatud baaridest ja bangalotest avanev vaade päikese tõusule idas ja päikese loojangule läänes sunnib põhjalikult ajaressursse analüüsima - ehk õnnestuks veel paar päeva siin võrkkiiges kiikudes mõõda saata. Aga ei, meil on kiire.

Saabusime Don Det'ile paadiga Ban Nakasang'ist, võtsime toa Mr Mo Guesthouse'i (10 eurot kahene tuba), rentisime rattad (1 euro päev) ja asusime asja uurima. Nägime ilusat loodust, koske, märke prantslaste tegevusest, palju baare ja ööbimiskohti, vaikset külaelu ja justkui peoga jõkke heidetud saari ja saarekesi, mida kalda lähedal ja vaid jalgratta või rolleriga kasutamiseks sobiv rada lahkelt ette söötis. Pildimaterjal nähtust on Matkaselli nobedat näppude vahendusel juba teieni jõudnud. Kuna Don Det'i ühendab Don Khon'iga sild, siis saime põgusalt uudistada seda veelgi aeglasema eluga saart. Don Det'ilt tulevate inimeste suureks kurvastuseks tuleb Don Khon'ile pääsemiseks lunastada pilet, mis maksab 2 eurot. Kuid just seal asub suurem osa 4 000 saare vaatamisväärsustest.

Õhtu veetsime Don Det läänerannikul baaris lesides ja kuulasime, kuidas ilmselt juba aastateks saarele kinni jäänud ebamäärases vanuses ja veelgi ebamäärasemat sugu inimloom pahaaimamatutele kuulajatele saare headest külgedest rääkis.

Kell 17:30 läksime korraks pikutama plaaniga ärgata kell 19. Isegi äratuskella panime. Paraku nentisime kell 19, et uni on liiga magus ja meie kurnatud kered olid seetõttu kuni hommikul 8ni voodisse naelutatud. Voodi oli kosutavaks uneks siiski liiga kõva. Ärkasime küll puhanumana, aga mitte puhanuna.

Don Det'i võrdleb LP Vang Viengiga, kuid ma hästi ei mõista miks. Don Det on väga chill, rahulik ja seda külastavad turistid jätsid oluliselt intelligentsema mulje, kui need, keda Vang Viengis nägime. Erandeid on muidugi mõlamas kohas. Annan väga jõulise ja hääleka "külasta kindlasti" soovituse. Kauaks see paik nii rahulikuks ei jää.

Ööbussiga Paksesse

Iseenesest mõistetavalt ilmus tuk-tuk, mis pidi meid bussijaama toimetama, lubatud 19:15 asemel välja alles 19:45. Sama iseenesest mõistetavalt ei väljunud ööbuss ise mitte 20:00 vaid 20:30. Aga kõigest järgemööda.

Tuk-tuk'i hilinemine meid tegelikult väga muretsema ei pannud. Laoses kõik asjad pisut hilinevad ja kogemus on näidanud, et hilinevale tuk-tuk'ile vaatamata jõuad samuti hilinevale bussile ikka õigel ajal. Nii läks ka seekord.

Küll aga pani meid muretsema tuk-tuk'i sõit ise. Pisema kastiauto kasti ehitatud varjualuses jagus istekohti umbes 14 inimesele. Selle asemel pakiti tuk-tuk'i aga 20 inimest koos pagasiga - osad seisid püsti kasti sees, osa suisa kasti taga platvormil. Viimased üritasid lisaks iseendile ka oma kohvreid tasakaalus hoida. Kogu see seltskond kihutas bussijaama poole kiirusega ca 80 km/h. Kerge surmahirm oli üleüldine. Kõigele vaatamata läks sõit bussijaama ilma eriliste viperusteta. Kui välja arvata äge tüli, mis puhkes tuk-tuk'i juhi ja kolme jaapanlase vahel, kuna miski hetk elasid viimased teadmises, et kaks neist sõidavad Paksesse ühe ja üks sootuks teise bussiga. Tüli päädis sellega, et tuk-tuk'i juht hakkas karjuma kukkunud jaapanlaste kotte tuk-tuk'ist maha tõstma. See arusaamatus aga lahenes ära.

Ööbuss ise on peaaegu täiesti tavaline buss, selle erinevusega, et bussis on toolide asemel kahekohalised voodid naridena bussi mõlemal küljel. Meie kohad olid kõige viimases reas. Viimane rida erines teistest selle poolest, et kahe voodi vahel oli vahekäigu asemel veel üks linata madrats. Seega tundus, et oleme saanud väga head kohad, kuna selle madratsi arvel on laiutamiseks rohkem ruumi. Paraku aga selgus, et bussi on kogemata kaks kohta rohkem müüdud. Seega pidime magama hoopis suuremas kitsikuses. Sellele vaatamata viskasime siruli ja üritasime sõba silmale saada. Vahelduva eduga see isegi õnnestus. Bussi rappumine ja ilmsed raskused asendi muutmisel, tegid põhjaliku puhkamise siiski võimatuks.

Kõigele vaatamata olime kell 6 hommikul ilusti Pakses. Spontaanselt ostsime kohe pileti kell 7:30 väljuvale bussile Don Det'i, mis on üks kuulsast 4 000 saarest. Kuna reisi viimane kolmandik kisub väga tempokaks, siis saame Don Det'il olla vaid ühe öö.

Neli tuhat saart

Tehnilistel põhjustel ei ole sel korral kõik saared pildile mahtunud. Siiski võib suurematest saartest märgata osakest Don Det'st ja Don Khon'st. Ülesvõte on tehtud saari ühendavalt sillalt.

Vettehüpped jäid sel korral ära

Ametlik teadaanne Don Det'i ja Don Khon'i ühendaval sillal.

Don Det'l oskavad ka koerad chillida

Antud juhul lõunastame koos pildile jäänud saare esindajaga sadamarestoranis. Isend oskas väga vilunult erinevatele kehaosadele päikest doseerida ennast selleks võimalikult vähe liigutades. Silmi ta sel päeval lahti teha ei viitsinudki.

Kui ta peakski kunagi näiteks töö pärast muretsema hakkama, siis päikesekellana on tema võimalused suurimad.

Miks on Beerlao turuosa Laoses 99%?

Meie teame. Tegelikult õnnestus meil Don Det'l ka selle põhjuse teaduslik tõestamine. Peamine konkureeriv õlu Namkhong on lihtsalt sitem. Uurimistöö vormistamisega veel tegeleme, aga suurem osa materjalist teadusliku artikli publitseerimiseks on koos. Seega soovitame lisaks blogile ennast edaspidi kursis hoida ka olulisemate rahvusvaheliste teadusajakirjadega.

Kindlasti küsite miks me teadustööga nii kaua viivitasime, kuigi oleme juba pea mitu nädalat Laoses viibinud. Seni töötasime nö põllul, kogusime andmeid. Saime asuda Namkhongi testimise juurde alles peale seda, kui kahepeale said eelnevalt proovid võetud 198 Beerlao pudelist.

Moodne sadam teel Don Det'le

Don Det on saar Mekongil Laose-Kambodža piiri lähedal asuvas saarestikus, mida tuntakse nime all Si Phan Don (Neli tuhat saart).

Anonüümsust palunud tegelane Mekongi kaldal Vientianes

Kuna Mekongi kaldale rajatakse uhket promenaadi, võtsime meiegi oma raudsuksudega suuna sinna. Seal kohtasime ka pildil kujutatud tegelast, kelle pilk oli igatsevalt üle jõe Tai poole suunatud. Kahtlustame, et tegemist on kohaliku popstaariga, kes unistab läbilöögist piiri taga. Kui eestlased saavad sillapeana kasutada piiri taga läbilöömiseks Läänemerel kursseerivaid laevu, siis Mekongi ületavad pargased on äärest ääreni kaupa ja eluskarja täis laetud ning ühele muusikule seal küll keegi kohta ei leia. Kahju.

Nutikas leiab ka suurlinnas parkimiskoha

Kuna Buddha Park on Vientianest 24 km kaugusel, kimasime sinna ja tagasi 50 000 kip/per nägu eest hoopis tuk-tukiga. Raudsuksud jätsime seni bussijaama kõrvale reklaamposti külge ketti.

Lihtsalt üks ettevõtlik sell Buddha Parkist

Kangro Kalevipoeg

Buddha Park.

Kahjuks juhtub liiga sageli nii, et tõelised talendid ei saa omal maal andele väärilist tunnustust. Juba varem oleme pidanud kurvastusega tunnistama Koit Toome vääriti kohtlemist. Lisaks on pidanud ka Tauno Kangro otsima oma andele väljundit väljaspool kodumaad. Loodetavasti algatus "Talendid koju" toob meie parimad pojad siiski tagasi. Ja miks mitte ka tütred.

Laose oma Lydia

Buddha Park, Vientiane lähistel.

Pühendame selle pildi kadunud kroonile.

Buddha Park Vientiane lähistel

Tõeline kvaliteethuumor. Soovitame soojalt.

Rajatud 1958 ja seal on esindatud kujud nagu Shiva, Vishnu, Arjuna, Buddha jpt.

Lebav Buddha

Lõunapausi ajal avastasime Pha That Luangi lähistelt puudevilus lebava Buddha. Jõudehetkeks oli kõrvale heidetud ka tavapärane kuldne ürp. See tõestab, et kõik vajavad puhkust. Ka kõigevägevamad. Meist rääkimata.

Stupa closeup

Pha That Luang ja kohalik põrguingel

Esimese näol on tegemist Laose tähtsaima rahvusliku monumendiga, mis sümboliseerib nii buddhismi kui ka riiklust. Selle amatlikuks nimeks on Pha Chedi Lokajulamani, mis tähendab tõlkes World-Precious Sacred Stupa. Stupat on kujutatud ka Laose vapil ning arvukates teistes kohtades.

Väidetavalt püstitati esimene Stupa samasse kohta juba 3. sajandil BC pakkumaks varjualust tükikesele Buddha rinnaluust.

Triumfikaare harjal, vol 2

Triumfikaare harjal, vol 1

Vaade tänavale Th Lan Xang. Seda tänavat mööda kruiisisime ka meie renditud raudsuksudega võidukalt triumfikaare poole.

Poolel teel triumfikaare kukile

Seekord eelistatakse kunstile elu materiaalseid väärtusi.

Patuxai ehk Vientiane'i triumfikaar

Patuxai ongi tõlkes triumfikaar. Samuti meenutab Patuxai välimuselt oma Pariisi nimekaimu, mis oli ilmselgelt tublidele laodele eeskujuks. Rajatise ülemises osas võib märgata siiski pigem Laose disainile iseloomulikke elemente.

Tähelepanuväärne on, et kaar ehitati 1960ndatel tsemendiga, mille ameeriklased olid ostnud uue lennuvälja ehitamiseks. Kunstimeel sai taaskord praktilistest kaalutlustest võitu.

Põrutame Paksesse

Ka Vientianega on selleks korraks ühel pool. Istume praegu hotelli fuajees ja ootame tuk-tuk'i, mis peaks meid bussijaama toimetama. Bussijaamast väljub kell 8 õhtul ööbuss Paksesse (pilet maksis 160 000 kippi). Paksesse saabume homme hommikul kell 6.

Sellest, mida me Vientianes täna nägime ja tegime, kirjutame lähemalt lähipäevadel. Samuti riputame üles pildimaterjali. Praegu on ajakava nii tihedaks kiskunud, et pole leidnud võimalusi kogu katkematult peale voolava info postitamiseks.

Bussisõit külavahebussiga liinil Vang Vieng-Vientiane, vol 1

Startisime kl 6 hommikul ja kohale jõudsime ca kl 10:30. Seega 4,5 tunniga õnnestus läbida 156 km. Tegelikult kartsime hullemat. Kartusi võimendas see, et esimese poole tunniga õnnestus meil läbida vaevalt 2 km ehk olime jõudnud tagasi kohta, kust kl 5:15 oma teekonda jalgsi bussijaama poole olime alustanud, meie külalistemaja juurde. Edasi kulgesime tempokamalt ning reisi lõpus üritas bussijuht ilmselgelt alguses kaotatud aega tagasi võita.

Miks siis Laose bussidel võtab punktist A punkti B jõudmine meie mõistes tavatult palju aega? Kindlasti on oma osa siin kehvadel teeoludel ja vananenud bussidel. Kuid mitte ainult. Kui bussis on täitmata kasvõi väiksemgi pilu, kulub suur osa bussijuhi energiast tee äärest täiendavate reisijate või kaupade leidmisele. Ja antud juhul olime bussijaamast välja sõites meie Projektijuhiga küllaltki suures bussis ainsad reisijad. Seetõttu sõitiski bussijuht teosammul ja järjepidevalt signaali andes läbi linna. Kell 6 hommikul!

Veider on, et Laoses ei ole meie mõistes bussipeatusi. Buss peatub seal, kus keegi võtab vaevaks oodata. St siis, et buss peatub kõikjal, kus keegi tee ääres seisab. Aga Aasias käib kogu elu tee ääres! Ja bussi peale tullakse ka millega iganes. Näiteks konkreetse otsa puhul tõsteti mingil hetkel bussi põrandale pesukausi täis vees hulpivaid kalu. Seejärel sai minu suurimaks mureks see, et minu seljakott ootamatult sinna kaussi ei maanduks.

Tegelikult võiks selle bussireisi osas veel palju rohkemgi muljetada. Ja kui aega leiame, siis kindlasti seda teemegi. Näiteks vääriks kindlasti kajastamist see, kuidas üldse sellele bussile sattusime. Aga ehk siis järgmisel korral.

P.S. Pean vajalikuks osundada lugejate tähelepanu asjaolule, et reisumehed ei ole kuidagi vastutavad bussis kõlava ja kõrvulukustavalt kriiskava Laose estraadimuusika kõlamise eest. Oleksime kindlasti Koit Toomet eelistanud. Paraku on endiselt veel kohti, kuhu ka meie käed ei ulatu.

Nii täidetakse avaldust Tai viisa saamiseks

Mõned minutid enne kl 6 hommikul Vang Viengi bussijaamas. Tööajal askeldavad selle laua taga tualetipääsmete lunastamist võimaldavad tädikesed.

Kuna otsustasime olude sunnil reisida kohaliku külavahebussiga, siis ei olnud me kindlad, mis kellast pealinna Tai saatkonda jõuame. Samas oli meil kindlasti vaja just neljapäeval enne kl 12 dokumendid sisse anda, et pass koos viisaga reedel kätte saada. Muidu poleks me sel nädalal viisat saanud, mis oleks märkimisväärselt mõjutanud meie reisuplaani.

Kõik lapsed merre (loe: jõkke)

Oleme teid, kallid lugejad, juba mõnda aega hoidnud teadmatuses. Vastamata on küsimus, kas reisumehed siis ikkagi käisid tuubimas või mitte. Täna näitame valgust teadmatuse pimedasse metsa ja vastame kooris - jah, käisime küll.

Kolmapäeva (12.01.2011.a) päeval siiski ilm nii palju soojenes, et otsustasime veel üheks päevaks Vang Viengi jääda ja tuubida. Tuubimiseks tuleb laenutada täis pumbatud traktori sisekumm (55 000 kippi), maksta deposiit (60 000 kippi) ja osta veekindel kott (20 000 kippi), kui soovid midagi kaasa võtta. Tegime need toimingud päeval kella 1 ajal, kuna arvasime, et 5 tunniga saame hakkama ja jõuame õhtul kella 6 tagasi. Kui sisekumm tagastatakse pärast 6te, siis tuleb tasuda trahv 20 000 kippi.

Pärast rahade loovutamist ronisime tuk-tuk'i koos ühe soomlase, ühe šveitslase ja perekonnaga (isa, ema, poeg ja tütar) Uus-Meremaalt. Sama seltskonnaga läbisime ka suurema osa teekonnast. Tuk-tuk toimetas meid jõe äärde ca 3,7 km kaugusel linnast. Eesmärk oli siis sisekummis istudes/lamades/seistes linna tagasi hulpida.

Meie seltskond asus aga usinalt jõe kaldal asuvaid baare külastama. Baar saamiseks tuli baari töötajatele reipalt lehvitada, mis peale nad viskasid sulle nööri ja sikutasid kaldale. Baarides pakuti jooke, võimalusi sooritada vettehüppeid, lasta rakulkaga täpsust jne.

Kuna tavapärasest halvema ilma tõttu oli tuubijaid jõel vähe, siis pidime olemise endal ise lõbusaks tegema ja selle võimatuna näiva ülesandega saime edukalt toime. Aeg baarides jänu kustutades ja maailma asju arutades läks kiirelt. Isegi nii kiirelt, et kella 6ks me linna tagasi ei jõudnud ja kohustus trahvi maksta oli tõsiasi.

Vaatama jahedale ilmale, olime rahul, et veel üheks päevaks linna jäime. Ilma tuubimata oleks väga nadi olnud koju tulla.

Linnas aga ei toimunud kolmapäeva õhtul midagi, kuna baarides oli "vaikne õhtu" st muusikat neis ei mängitud. Seepärast saime pärast kosutavat sööki aegsasti magama, et juba kell 4:45 ärgata ja Vientiane poole minema hakata.

Vientianes justkui imeväel

Oleme nüüd Laose imelises pealinnas Vientiane. Saabusime siis täna varahommikul kell 6 Vang Viengist väljunud kohaliku liinibussiga, mis vaatama teel tehtud ohtratele peatustele jõudis Vientiane'sse 4,5 tunniga. Pilet sellele sõidule tuli lunastada 30 000 kip'i (pist rohkem kui 2 euro eest) eest.

Möllisime ennast hotelli ja nüüd puhkame, et õhtul pisut spa-protseduure nautida ja homseks linnaga tutvumiseks valmistuda.

Restoranisoovitus Vang Viengis

Gurmaanidena julgeme anda ka lõpuks esimese restoranisoovituse. Toit on Laoses üldjoontes päris hea, kuigi minu meelest mitte nii hea kui Vietnamis. Samas esimese restoranisoovituse anname India restoranile. Selleks on Nazim Restaurant Vang Viengis.

Tellisime Fish Masala, Chilli Chickeni ja Cheese Naani, viimast korduvalt. Tõdesime Projektijuhiga mõlemad, et maitseelamuse osas oli see seni parim söögikoht. Kohati kostsid koguni avaldused, et see on parim Inda toit, mida kunagi üldse söönud oleme. Maitseelamus oli lihtsalt niivõrd hästi viimistletud.

Seiklushimulistele soovitame üle tänava asuvat puhvetit nimega Falcony Restaurant ja vähenõudlikele toidukärusid Q-Bar Restauranti vastas. Kõik nimetatud asuvad Luang Prabangi tänaval.

Kuidas sünnib reisumeeste blogi?

Kindlasti on selle küsimuse esitanud endale mitmed lugejad. Kas reisumehed tõesti eelistavad arvuti taga sissekannete tegemist Laose nautimisele?

Lugejate rahustamiseks saame öelda, et see ei ole kindlasti nii. Meil ei ole blogipidamise tõttu jäänud midagi tegemata. Pigem on kogetu kirjapanemine hea võimalus selle uuesti läbielamiseks ja mõtete korrastamiseks.

Ja kui nüüd blogipidamise köögipoolest rääkida, siis ei ole me sugugi seotud kohmaka arvutustehnika ja internetiga. Kirjutame blogi telefonidega, Projektijuht kompromissitu töölooma Nokia E71-ga ja Matkasell teda pidevalt ülekavaldava iPhone 4-ga. Ka kõik pildid ja videoklipid on tehtud nimetatud kõnemasinatega.

Samuti ei ole meil postituste koostamiseks vaja internetiühendust. Saame jõudehetkedel kusiganes postitused e-kirja vormis ette valmistada ning ühenduse olemasolul need lihtsalt ühele kindlale e-posti aadressile välja saata, misjärel ongi postitus teile lugemiseks üleval. Taolisest töökorraldusest on tingitud ka see, et vahel kümned postitused korraga ilmuvad ning siis on taas pikemaks ajaks vaikus.

Kui teil on mingeid konkreetseid huvisid seoses meie reisi või Laosega, edastage need aadressile reisumehed@gmail.com. Üritame jõudumööda huvipakkuvaid teemasid kajastada.

Hommikune Vang Vieng

Vaade hosteli Chilllao rõdult.

Vang Vieng haaras meid sülle

Esimesel päeval Vang Viengis jõudsime renditud jalgrattastel linnale ringi peale teha, ühte templit uurida ja seltsieluga tutvuda.

Kogu Vang Viengi elu keerleb pöörase kiirusega pidude ja tuubingu (traktori õhukummi sees mööda jõge allavoolu kulgemine koos peatustega jõe kallastel asuvates baarides) ümber. Seetõttu on linnapildis, hoolimata kellaajast, märkimisväärses koguses, kas juba purjus või alles purjus turiste.

Vang Viengi olemus näitab oma tervaid hambaid pimeduse saabudes, kui tuubimast tulnud ning markerite ja värviga täis soditud noored kogunevad linna ääres asuvas jões paiknevale saarele. Sellel saarel asuvates baarides serveeritakse kokteile ämbrites ja peod kestavad hommikuni. Küll tuleb selgitada, et suurem osa baare sulgeb umbes keskööl uksed ja kogu pidutsev seltskond liigub ainsana avatuks jäävasse baari. Turistide käest kuulsime, et hommikuni lahti olev baar on igal õhtul erinev. Baarid ise on tabavate nimedega nagu Rock, Bucket, Smile, Joker, Sunset jne. Peod on neis baarides päris hullumeelsed nagu me üleeile veendusime.

Eile oli meil plaanis tuubima minna, kuid vihmane ja jahe ilm nurjas meie kavatsuse. Ilma tõttu magasime suurema osa päevast ja ronisime voodist välja vaid söögipausideks. Kuna sadu jätkus ka öösel, siis jäid ka baarid meist seekord puutumata.

Kuna eile sadas, siis otsustasime oma petust Vang Viengis pisut pikendada, et võimaluse korral täna tuubima minna. Hetkel (kell on pisut 9 läbi) aknast välja vaadates pole Ilm oluliselt paremaks läinud. Paar tundi saame veel mõelda, kas liigume juba täna edasi või käime siiski tuubimas.

Jätkame tutvumist Laose kultuurieluga

Varane kellaaeg Joker Baris Vang Viengis. Peo alguseni on jäänud mõned tunnid.

Tour de Luang Prabang

Lõpuks ometi Disneyland!

Tegelikult on tegemist Vang Viengis asuva Wat Si Suman templi kõrvalhoonega.

Rentisime taas superluksid jalgrattad ning tegime linnale tiiru peale. Õhtul läheme mõnda kohta võib olla uuesti vaatama.