Toetusgrupp

Hea sõber saatis mulle täna e-kirja põhjendatud küsimusega: "Toetusgrupp ka muidu moodustatakse v?" Kasutan nüüd võimalust ja vastan: "Jah, moodustatakse!" Ja nüüd...kuulutan Toetusgrupi avatuks.

Toetusgrupiga ootame liituma kõiki, kes nõu ja jõuga või mistahes muul viisil püha üritust toetada soovivad. Toetusgrupiga liitumiseks jäta oma nimi või varjunimi või number või muu kood selle postituse kommentaaridesse, saada e-kiri või helista. Kõik toetusgrupi liikmed loeme nende poolt edastatud märgikombinatsioonide abil ülesse ka blogi parempoolses servas.

Tahan lennata ja suhteliselt kõrgelt

Vaatame veel korraks lähiminevikku. Täpsemalt aega, kui meil ühtegi lennu-, bussi-, laeva- ega muu transpordivahendi piletit veel ei olnud. Oli vaid hirmus tahtmine, natuke raha ja idee. Järgnev on lühike lugu sellest, kuidas me jõudsime esimese lennupileti (Helsingi-Istanbul-Hong Kong-Istanbul-Helsingi) soetamiseni.

Pärast idee küpsemist olime päris pikalt kaevanud erinevates lennupileteid pakkuvates/vahendavates veebikeskkondades (Bookinghouse, Amadeus, Finnair jne). Midagi väga seksikat aga silma ei jäänud. Otsisime pileteid Bangkoki, kuna sealt on kõige mugavam edasi liikuda ja Bangkok ise on samuti tore linn. Meile sobivasse perioodi pakuti Bangkoki lende enama kui 10 000 krooni eest, mida me esialgu pisut kalliks pidasime. Alternatiivse alguspunktina kaalusime ka Hong Kongi.

Oktoobri alguses leidsin oma postkastist juba tuttava kollase vihiku, millele suurte rasvaste tähtedega maalitud "HULLUD PÄEVAD". Vihiku viimasel lehel oli minu suureks rõõmuks pakkumine ka Bangkoki lennule algusega Tallinnast 8 990 krooni eest. Kutsusin kiirelt kokku kärajad ja asusime sõjaplaani pidama. Leppisime kokku, et üritame.

Bangkoki piletid tulid müüki 15. oktoobril. Pikkade vaidluste tulemusena otsustati, et WC-paberinäljas tarbijatega koos asun Stockmanni vallutama mina. Ärkasin vara. Kell 7:15. Kuna eelneval päeval oli Eesti vutikoondis Tallinnas sügiseselt külmas ilmas Belgia koondisele tuule alla teinud ning kogetud külma ja tarbitud külmarohu tõttu ei tundun ma ennast kõige reipamalt, siis voodist välja ronimisega ma otseselt ei kiirustanud. Võtsin rahulikult. Aga mitte peale.

Umbes 7:40 jõudsin ma Stockmanni lähistele. Avanenud vaatepilt ei julgustanud. Vilavate silmadega tarbijad tiirlesid Stockmanni ümbes nagu ristisõdijad Valjala linnuse ümber sajandeid tagasi. Iga Stockmanni sisemusse lubava ukse taha oli võrsunud eeskujulik järjekord. Sättisin ennastki ühte nendest seisma. Helistasin Matkasellile ja raporteerisin, et tema raha ei ole minu kontole laekunud ja seetõttu tema kaasa ei saa. Matkasell anus ja lubas ja palus nii heldinult, et olin lõpuks valmis temale pileti ka oma raha eest ostma. Pleikar.

Kell sai 8. Sekundi pealt avanes parkimismaja kaudu teisele korrusele viiv uks ja tarbijad kihutasid sisse. Mina nende kannul, mõõdukalt sõrkides. Kuna olin eelneval päeval Finnairi leti asukoha tuvastanud, siis teadsin kuhu minna. Õigesse kohta jõudes rullus minu ees lahti stseen, mille tunnistajaks oldi viimati ilmselt kurikuulsa Leningradi blokaadi ajal. Närviliselt vehkiva ja trügiva rahvamassi keskel seises käsi taeva poole küünitades Finnairi särgis mees, kelle käes oli järjekorra numbreid väljastav masinavärk. Rahvamass oli selle masina võlujõust umbes samasuguses transis nagu leningradlased leivaviilu omast aastakümneid varem. Kuna olukord muutus numbrimasinat hoidva isiku jaoks lausa eluohtlikuks, lendas kohale turvameeste ekipaaž, mis moodustas masina ümber turvatsooni ja sealt edasi sujus numbrite jagamine juba pisut lihtsamalt.

Olles veel nähtu lummuses, kratsisin kukalt. Igaks juhuks haarasin ka numbri. Olukorra rahunedes tekkis võimalus ka pisut ringi vaadata. Silmasin ühe posti külge kleebitud silti, mis teatas, et mind huvitavasse perioodi Bangkoki lende üldse ei müüdagi. Helistasin reisumeestele ja jõudsime ühiselt arusaamisele, et võin koju minna. Rõõm.

Järgneva kiire infovahetuse käigus otsustasime, et piletid tuleb siiski mistahes hinnaga lunastada ja kiirelt-kiirelt on vaja leida uus sobiv pakkumine. Tuulasime taas interneti avarustes, kuni sattusime Estraveli veebilehel naeratavale Turkish Airlines'i pakkumisele. Kuupäevad enam-vähem klappisid, hind oli atraktiivne. Sipsik lehvitas Estraveli kuldkaardiga, tegi vajalikud kõned ja nagu võluväel potsatasid elektroonilised piletid tema e-postkasti. Seiklus võis alata.

Mida me seljakotti pakime?

Reisi alguseni on veel aega, kuid sellest hoolimata pakime juba hoolsasti oma seljakotte. Tõsi, esialgu on seljakott olemas üksnes Projektijuhil. Seega pressime kraami esialgu sinna ja kui kotte juurde tuleb, siis ka nendesse.

Kuid mida üldse võtta kaasa sellisele reisile? Rahvatarkus räägib, mida rohkem, seda uhkem. Paljunäinud matkajad aga kinnitavad, et less is more. Üritame leida kuldse kesktee.

Seljakotis on praegu sellised vidinad:

1. Kolm punast passi
2. Passi koopiad
   
3. Kolm id-kaarti
   
4. Matkajalanõud
5. Plätud
6. Rihmikud
7. Müts
8. Teksad
9. Dressikas
10. Viin
11. MP3-mängijad koos laadijatega (I-pod, Sony Walkman)
12. Telefonilaadijad
    
13. Fotokad (vähemalt 2)
14. Raamatud
15. Pesemisasjad
16. Lühikesed püksid
17. T-särgid
18. Plaastrid
19. Ravimid
20. Mängukaardid
21. Desinfitseerivad lapid
22. Ujukad
23. Päikseprillid
24. Prillid (kõik reisumehed kannavad prille, imelik)
25. Läätsed (Matkaselli kiiks)
26. Rätik
27. Pesu
28. Väiksed käärid
29. Taskunuga
30. Pudeliavaja
31. Niisked salvrätikud
32. Passipildid ca 4 per mees
    

Seljakoti sisu täieneb pidavalt. Seetõttu hoidke sellel postitusel silm peal. Postituse jälgimise hõlbustamiseks (keegi ei tohiks nii rääkida) on blogi paremasse serva sätitud otselink. Kommentaaridesse ja e-postkasti ootame ka Teie soovitusi. Parimad soovitused tõstame ilusti kotti.

E-post on avatud!

Kallid sõbrad. Just Teile ja ainult Teile avasime mõned hetked tagasi e-postiaadressi reisumehed@gmail.com. Sellele aadressile saate edaspidi edastada (maitsekas sõnademäng) oma häid soove ja soovitusi, mõtteid ja mõttetusi ning kõike muud, mida postituste kommentaaridesse kirjutada ei saa või ei julge ja mida suuga lausuda ei söanda. Eriti on oodatud kõiksugu ettepanekud selle kohta, kuidas me kõige lõbusamalt oma aja Vietnamis sisustatud saaksime. Saata võib ka küsimusi. Ja pilte. Ja...soovitusi.

Pisut kaugemas tulevikus on meil plaanis korraldada ka mõned sotsiaal-meelelahutuslikud eksperimendid, milles osalemiseks samuti e-postiaadressi edukalt pruukida saab. Jääge lainele.

Vahepeal aga kübeke meeleolumuusikat Vietnami Sotsialistlikust Vabariigist:

Suts ja valmis!

Külastasime täna Lääne-Tallinna Keskhaigla Merimetsa Nakkuskliinikut. Sugugi mitte sellepärast, et ravida kohutavaid nakkushaigusi, vaid hoopis sellepärast, et vältida nakatumist tulevikus. Samas ei saa ma praegu väita, et oleme nakkusvabad. Aga siiralt loodan, et oleme.

Visiit ise kulges ilma suuremate viperusteta. Sättisime ennast ilusti arstitädi kabineti nahksele diivanile rivvi ja jäime suud ammuli ootama soovitusi, õpetusi ja ravimeetodeid. Neid arstitädil jagus. Arstitädi uuris hakatuseks meie vaktsineerimisajalugu ja atlast ja tarku raamatuid. Selgus, et Matkasell on ennast juba jõudnud vaktsineerida pea kõigi maailma hädade vastu. Sellele vaatamata leidis arstitädi sobivad süstid ka tema jaoks. Sipsik oli täiesti vaktsineerimata ja tema süstide nimekiri sai kõige eeskujulikum. Uurisime arstitädilt, kas Sipsikut saaks ka lõuahaagi vastu vaktsineerida, kuid see osutus võimatuks. Vaene Sipsik. Kahju kohe.

Aga mida meile siis sisse süstiti:

• Projektijuht - mind torgiti kahel korra. Esmalt A-hepatiidi ja seejärel B-hepatiidi vastu. Selle ja "grupilise nõustamise" eest pidin kokku loovutama 1 150 krooni. Kõhutüüfuse ja teetanuse süstidest pääsesin, kuna need olid eelmisest Aasia reisist all. B-hepatiidi teist sutsakat lähen koos Sipsikuga saama novembris;
• Matkasell - pääses ühe torkega, mis peaks andma immuunsuse pasanteeria (Matkaselli enda diagnoos) ehk kõhutüüfuse vastu. Muud sutsud olid tal juba varasemast tehtud. Oma kukrut kergendas Matkasell 475 krooni võrra, saades selle raha eest osa ka "grupilisest nõustamisest";
• Sipsik - oli kõige haavatavam ja haigem. Teda torgati päris mitu korda ja torgatakse veel. Täna sai ta kätte A+B hepatiidi ja kõhutüüfuse vastase süsti ning novebris saab veel B-heptaiidi teise ja teetanuse suraka. Kogu tänane huumor õnnestus Sipsikul välja lunastada kõigest 1 170 krooni eest.
  

Süstide soovitamisega arstitädi siiski ei piirdunud, vaid jagas ka muid tarkusi. Eelkõige kõhuhädade vastu võitlemiseks. Tema soovitustele tuginedes lisasime seni tühjana seisnud "must buy" listi söetabletid (mmmmm), paratsetamooli (dengue palaviku sümptomite leevendamiseks), Loperamiidi (juhuks, kui seedeeleundid väga pirtsakaks muutuvad), igasugu desinfitseerimisvahendeid (juhuks, kui haavata saame), päikesekreemi (ilmselt tuleb varuda 30st) ja pantenooli. Omast tarkusest ja arstitädi soovituste vaimus lisasime listi ka viina, mis teadupärast aitab pea kõigi ihuhädade vastu.

Kuivõrd Matkasell on selgelt kõige enam vaktsineeritud ja süstitud mees Eestis (jah, narkomaanid jäävad kaugele-kaugele maha) ja seetõttu meditsiinivaldkonnas äärmiselt kogenud, jätsime reisiapteegi tema koostada. Matkasell asus koheselt tegutsema ja teatas juba enne tööpäeva lõppu, et reisiapteek saab olema selline. Tundub, et oleme kindlates kätes.

Kuidas Vietnami saab?

Eile õhtul kohtusid reisumehed, et arutada olulist küsimust - kuidas Hong Kongist Vietnami ja sealt tagasi Hong Kongi saab? Küsimuse suurt kaalu mõistis kõige paremini Matkasell, kes ilmus mõttetalgutele ülikonna ja lipsuga. Tubli.

Tihedale sõelale jäi kaks erinevat logistilist (st mitte ilmtingimata loogilist) lahendust:

1. Hong Kong -(paat)-> Macau -(lennuk)-> Ho Chi Minh City -(lennuk)-> Hanoi -(lennuk)-> Ho Chi Minh City -(lennuk)-> Macau -(paat)-> Hong Kong
2. Hong Kong -(lennuk)-> Hanoi -(lennuk või rong)-> Ho Chi Minh City -(lennuk)-> Hong Kong

Esimese lahenduse kasuks räägivad hind (kõik transpordid kokku ca 3 500 krooni) ja võimalus tutvuda põgusalt Aasia Las Vegaseks peetava Macauga (seal on ka prostitutsioon legaalne). Esimese lahenduse kahjuks räägib aga suurem ajakulu.

Teise lahenduse eeliseks on loogilisus ja kiirus (ära jäävad peatused Macaus), kui Hanoist Ho Chi Minh City'sse sõita lennuki mitte rongiga. Rong sõidab seda vahemaad umbes 36 tundi (Sipsik väidab nii, tuginedes mulle teadmata allikatele). Teise lahenduse miinuseks on hind, mis võib kujuneda umbes 1 000 kuni 1 500 krooni kallimaks. Raha ei ole küll kõikse olulisem mõjur, aga kui arvestada, milliseid kulutusi lähiajal veel teha tuleb, siis emtsionaalselt on praegu lihtsam pigem vähem raha välja anda. Koonrid.

Lõppjäreldus: Võtame paar päeva aega mõtlemiseks ja siis otsustame ära, kuidas minna ja kuidas olla.

PS! Homme lähme süstima.

Reisumehed

Tuhanded selle blogi külastajad on pöördunud minu poole küsimusega, kes on need kolm Eesti meest, kes selle võimatuna näiva teekonna kaugele Vietnami ette võtavad. Rahva hääl on vali ja kes olen mina, et kurdiks jääda. Seepärast, daamid ja härrad, siit nad tulevad:

• Projektijuht - kõige noorem (28), aga kõige pikem. Korra varem Aasias käinud. Siis tutvus Tai ja Kambodza kultuuri peensustega ning Kagu-Aasia elu eripäradega, mistõttu kannab ta õigustatult projektijuhi väärikat tiitlit. Kuna Aasia inimesed on lühikesed, täidab ta reisil ka "majaka" auväärset rolli, kõrgudes kohalike peade kohal ning aidates lühematel meestel seeläbi omasid ülesse leida. Juhtimisest vabaks jääva aja sisustab tööga ja tööst vabaks jääva aja lõbuga.
• Matkasell - keskmist kasvu, keskmist vanust (28). Samuti korra varem Aasias, konkreetsemalt Jaapanis, käinud, mistõttu ei ole pulkadega söömine ja hieroglüüfides kõnelemine ka temale päris võõras. Jaapanis süvenes Matkaselli armastus sushi ja sake vastu, mistõttu on tema ülesandeks hädapärase söögi ja joogi hankimine kogu reisi vältel. Matkamiseks vajaliku raha teenib Matkasell maineka juriidilise isiku juhtival kohal. Daamid tunnevad teda paremini hüüdnime "pleikar" all.
• Sipsik - kõige vanem (30) ja kõige kogenum. Aasias käinud ei ole, küll aga korduvalt New Yorkis. Seetõttu ei ole temale võõrad ei suurlinna melu ega inglise keel. Suhtleb vabalt ka kätte abil. Sipsiku elutarkus ja rohked kogemused peaks reisumehi aitama rasketes ja keerulistes olukordades, kus nooruse uljusega midagi peale hakata pole. Seetõttu on temale pandud suured lootused seoses orienteerumise ja õige teeotsa küsimisega. Sipsik samuti töötab.

Seda, kes, mida ja millal blogisse kirjutanud on, saab näha iga postituse all.

PS! Kõik reisumehed on pärit Eesti suurimalt väikesaarelt, mistõttu ei ole eluraskused ja kannatused neile sugugi võõrad.

Alguses oli idee

Alguses istusid kolm meest laua taha. Kaks verinoort uljaspead ja üks pisut vanem ja kogenum. Laua taga istumise eesmärk oli midagi kokku leppida. Midagi põnevat. Lepitigi siis kokku, et 2009.a lõpus tuleks pisut puhata ja maailma uurida. Öeldud, mõeldud. Esialgu jõuti veel nii kaugelegi, et puhkamis- ja uurimisretke sihtpunktiks valiti Aasia, täpsemalt Vietnam. Mõte jäi mõneks ajaks settima.

Tänaseks on jõutud nii kaugele, et need samad kolm meest on ostnud lennupiletid marsruudile Helsingi-Istanbul-Hong Kong-Istanbul-Helsingi. 6 200 krooni mees. Start Tallinnast on planeeritud 2. detsembrile 2009 ja start tagasi on planeeritud 26. detsember 2009.

See blogi siin hakkab jutustama kõigest sellest, mis edasi saab.