Rõõm on edastada järjekindlatele blogilugejatele meie reisist ka väike fotomeenutus.
Samas pean ette vabandama ja rõhutama, et kõik viidatud lingil asuvad ülesvõtted on tehtud telefoniga. Seepärast ei tasu piksleid kokku lugema hakata. Pigem nautige koos meiega neid toredaid hetki.
Praegused pildid on siiski vaid sissejuhatuseks, sest lähiajal riputab Projektijuht üles päris pildimasinaga tehtud kvaliteetsemat kraami. Samuti loodan järgnevatel päevadel lisada mõned videoklipid.
pühapäev, 8. aprill 2012
kolmapäev, 4. aprill 2012
Eestis!
Head sõbrad, oleme tagasi. Kuna tagasitee kujunes tõeliseks kannatusterajaks, kus rumalusega võitlemisel lõppes isegi meie ramm, jäi kohane punkt selle aastastele blogipostitustele panemata. Seda punkti ei pane me ka nüüd. Kohaneme pisut lumiste oludega ja seejärel paneme punkti. Soojenduseks vaid nii palju, et saaga jätkub ning vintsutuste järellainetust saame veel päris mitmel järgnevalgi nädalal nautida.
laupäev, 31. märts 2012
Viimane päev Koh Changil
Päevitamised on päevitatud. Tantsud tantsitud. Täna pakkisime seljakotid, lohistasime need läbi alanud saju taksosse ja kulgesime sadama poole, et seal mikrobussi ümberistuda ja Bangkoki kihutada. Meie suureks üllatuseks mingisugust kihutamist aga ei toimunud. Bussijuhi jalg muutus juba 110 km/h juures väga kergeks. Siiski jõudsime kuidagi moodi Bangkoki lennujaama, kus pärast lühikest ootamist järgmine buss meid hotelli toimetas.
Hotellis magame kosutava ööune ja järgneval päeval kell 12:20 alustame kojulendu.
reede, 30. märts 2012
Olukorrast riigis!
Kõik on hästi. Oleme endiselt suurepärase tervise juures, kui erkpunaseks päevitatud nahk välja arvata. Naudime veel viimaseid rannapäevi. Juba homme on aeg asuda tagasi teele. Kui täistuuridel toimuvast puhkamisest peaks aega üle jääma, siis kostitame teid, head sõbrad, veel mõne mahlase postitusega. Püsige lainel.
teisipäev, 27. märts 2012
esmaspäev, 26. märts 2012
Puhkusearuanne
Üleeile alustasime oma teekonda Birmast Bangkoki suunas teadmata, mis täpsemalt edasi saab. Siiski oli meil mitmeid arvestatavaid alternatiive, mida olime valmis asjade laabumisel kaaluma. Esimeseks eelistuseks oli loomulikult otse lennujaamast võimalikult kiiresti kuskile Tai saartele põrutada. Kaalusime nii Krabi kanti kui ka eelmisest aastast tuttavat Koh Changi. Asjade mittelaabumisel oleksime jäänud mõneks ajaks Bangkokki.
Esmalt tunduski, et asjad ei taha kuidagi sujuda. Uurisime lennujaama turismiinfost võimalusi saartele saamiseks, aga sealt eraldati meile üks libe sell, kelle eesmärgiks oli meid kuskile luksushotelli ööbima paigutada, et ta ise mõnusasti komisjoni teeniks. Asjakohase info jagamisega ta end koormama ei vaevunud. Vabanesime libedikust viisakalt ning üritasime mujalt infokilde leida.
Vahepeal olime juba peaaegu kindlalt otsustanud, et kuna Krabi kant on kaugel ja sinna lendamine on kallis, siis lähme ikkagi Lonely Beachile Koh Changil. Lisaks lähedusele on Koh Changi ja Lonely Beachi eeliseks see, et Tai turismibuumi halvem külg on seda saart ja randa veel suhteliselt vähe räsinud.
Segaste infokildude põhjal hakkas puzzle vähehaaval kokku saama ning ühtäkki leidsimegi end leti eest, kust müüdi bussipileteid Koh Changile. Kuna järgmine väljumine oli juba mõne tunni pärast, siis oli raske sülle kukkunud õnne uskuda. Kell 14 väljumine tähendas, et jõuame veel samal õhtul Lonely Beachile. Aasias võib sellise vedamisega ära harjuda. Nagu olen juba ennegi korduvalt öelnud, siis siin lihtsalt on kombeks asjadel paika loksuda. Igale probleemile on lahendus ja tihti on see lähemal kui arvatagi oskad.
Mõõduka viivituse järel pressisimegi end mikrobussi ning sõit võis alata. Kuna väljumine viibis ning veetsime lisaks pea tunnikese tanklas gaasi tankimise järjekorras, siis loomulikult oli bussijuhil vaja sõidukiirusega kaotatud aeg tagasi teha. Tavapärane sõidukiirus oli kuskil 150 km/h, kohati pisut rohkem, füüsiliste takistuste korral vahel ka vähem. Teekonda vürtsitasid arvukad mõõdasõidud, mis oleksid teinud au ka Schumacherile endale. Meile oli juba mõõdunud aastast siinsete poegade vormelisõidulembus tuttav ning me ei lasknud end sellest eriti häirida. Küll võis täheldada kaasreisijate närvilisust.
Poolel teel hakkas sadama. Veel natuke edasi ja läks hirmsaks äikeseks. Praamiga saarele sõit meenutas vihma tõttu jaanipäevaks Saaremaale minekut. Õnneks oli oliselt soojem.
Lonely Beachile jõudes võtsime suuna juba möödunud aastast tuttavasse Siam Huti. Kuna bungalode osas eriti valikut ei olnud, siis maandusime ühte väga räsitud eksemplari, kus seinad paistsid läbi ja öösel olime sipelgatele pureda. Üldse on Siam Hut vahepealse aasta jooksul alla käinud. Bungalode vahel on hakatud mingil põhjusel lehmi pidama. Võib olla turistidest tuleneva sessoonsuse hajutamiseks. Seetõttu tuleb osavalt manööverdada, et mitte "koogi" sisse astuda. Samuti ei ole loodus Siam Hutile armuline olnud. Aasta jooksul on meri rannast liiva minema uhtunud ning järele on jäänud vaid kivid.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et Siam Hut on paras peldik ja ma ei ole kunagi nii kehvades tingimustes ööbinud. Seetõttu asusime hommikul esimese asjana endale uut öömaja otsima. Õnn naeratas juba teisel katsel ning nüüd peatume kuurordis nimega Nature Beach. Hind ja kvaliteet on siin täitsa mõnusalt paigas. Bungalol on päris seinad ja liivarand on peaaegu ukse ees.
Kui nüüd ilmast rääkida, siis senine on olnud üsna vaheldusrikas. Lisaks esimese õhtu äikesele sadas ka eile õhtul. Päevad on pisut pilves olnud, mis tegelikult on suureks leevenduseks, kuna päike on siin erakordselt terane. Hoolimata pilvedest õnnestus meil juba esimesel päeval korralik brittide päevitus saada. Praegu ei oskagi täpselt öelda, kas sel puhkusel üldse päikese kätte enam asja ongi.
pühapäev, 25. märts 2012
laupäev, 24. märts 2012
Hüvasti Birma!
Birmaga on selleks korraks kõik. Mõne hetke pärast sätime ennast Bangkoki lennule. Mis edasi saab, ei ole päris selge meile endilegi. Plaan on mõnel Tai saarel rannapuhkust nautida, aga kuna meil midagi ette broneeritid ei ole ja on laupäev, siis pole välistatud, et jääme mõneks ajaks Bangkoki kinni.
reede, 23. märts 2012
Võidab see, kellel on surres rohkem pilte!
Shwedagon Paya juures ei olnud turistid siiski ainsad usinad pildistajad. Ka kohalikud ei häbenenud oma nutitelefonidega paya poole küünitada, et see ilmaime koduseks ülevaatamiseks mälukaardile salvestada.
Yangoni rikkad, ilusad ja meie
Üritame siin hetkel järjekindlalt linna avastada. Praktikas suudame liikuda vaid ühest kohvikust teise, kuna põrgukuumus lihtsalt ei anna asu. Termomeetri järgi on väidetavalt vaid 36 kraadi, kuid neil samadel andmetel tundub see nagu 43. Kui lisada veel, et asume majade vahel, kus ka majad ja teepind õhkavad kuumust ning õhk absoluutselt ei liigu, siis ma arvan, et kehvematele soome saunadele tehakse siin küll praegu silmad ette.
Enne lõunat käisime turul, aga lahkusime sealt teadmisega, et midagi osta küll ei ole. Projektijuht märkis väga tabavalt, et siinset turgu sobib võrrelda üheksakümnendate Kuressaare turuga. Mastaabid on küll teised, aga müüakse siingi ainult mingit jama.
Mungad, joondu!
Yangon. Kõik on kuld, mis hiilgab
Pärast erineva raskusastmega vintsutusi oleme lõpuks tagasi Yangonis. Bussireis siia osutus oodatust mõnevõrra keerukamaks, kuna loodetud mugavusi buss siiski ei pakkunud. Unerohu toel suutsime suurema osa teest kuidagi moodi maha magada. Tõsi, 10 minutist pikemaid unetsükleid rappuv ja pidevalt peatuv buss ei võimaldanud. Magamist ei soodustanud ka suurelt ekraanilt bussi paisatud Birma karaoke.
Siiski jõudsime pisut enne 4 kohale. Kuid nagu selgus, sellega meie kannatused veel ei piirdunud. Teekond bussijaamast hotelli kujunes tõeliseks õudusunenäoks. Kummaliste asjaolude kokkulangemise tulemusena leidsime ennast taksost, mille nägemine Eesti tehnoülevaatuspunktide töötajate südamed koheselt seiskaks. Taksol puudusid kõik aknad peale esi- ja tagaklaasi, üks tagumistest ustest püsis ees vaid keerukama mustkunsti abil, kuna Matkaselli katse sellest uksest väljuda oleks peaaegu lõppenud ukse tänavale kukkumisega. Takso läbiroostetanud põrandas olevate "õhutusavade" kaudu oli aga võimalik jälgida Birma tee-ehitajate töö kvaliteeti. Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks, üritas taksojuht tee äärest kõiki inimesi peale võtta ning meeletu kiirusega läbi linna kihutamisega samaaegselt lapiga esiklaasi väljast poolt küürida. Oluline on siin selgitada, et Birma liiklus parempoolne (nagu Eestis) ja autode roolid asuvad enamasti samuti paremal (nagu Inglismaal). Päris mitmel korral lahutasid meid liiklusõnnetusest vaid millimeetrid. Kui lõpuks hotelli jõudsime tänasime taksojuhti sellega, et maksime kokkulepitud tasust vaid 2/3.
Hotellis tegime kiire ja närve rahustava uinaku ning kella 10 ajal alustasime renditud rataste sadulas linnaga tutvumist. Esimese hooga kihutasime Shwedagon Paya (pildil) poole. Tegemist on Birma tähtsaima religoosse ehitisega, mida ühtviisi innukalt külastavad nii kohalikud kui turistid. Ja arusaadavatel põhjustel. Kogu kompleks on ühtlaselt kuldne ja mis veelgi olulisem suur osa sellest kuldsest ongi ehtne kuld.
Shwedagon Payat tutvustas meile vabakutseline giid. Enam kui 2 tundi kestnud ringkäigu eest maksime kokku ca 10 dollarit. Selle raha eest saime päris kummalise teenuse, mis lisaks payaga seonduva selgitamisele sisaldas ülevaadet Birma elust, munkade elust, giidi pereelust ja lisaks pakkus giid ka fotograafi teenust - pildistas ohtralt nii meid kui ka vaatamisväärsusi. Giidi kamandamisel rivistasid noored mungad ennast koguni lamava Buddha ette, et me neid kenasti pildistada saaks.
Pärast ringkäiku payas tegime väikese värskenduspausi ja õhtuhämaruses läksime paya juurde tagasi. Pimedas oli paya veelgi rahvarohkem - kohalikud palvetasi hoolsasti ja turistid pildistasid veelgi hoolsamalt. Võimsate lampide valguses paistis kogu see kuldne hiilgus veelgi kummalisem välja. Arusaamatu, kuidas niivõrd vaesel riigil on stupa ülekuldamiseks raha piisavalt, aga millegi muu sisulise jaoks justkui mitte.
kolmapäev, 21. märts 2012
Eilne einelaud
Bagan. Teine raund
Teiseks päevaks palkasime sama hobusemehe, kes meid esimesel päeval kokku ligi 12 tundi mööda tolmuseid teid ringi sõidutas. Kuigi hobusemees soovis teise päeva eest esialgu rohkem raha (15 000 kyati asemel 20 000 kyat), tegime talle turumajanduse põhitõdesid appi võttes kiiresti selgeks, et hinna dikteerime siin ikkagi meie. Eesti kinoklassikast tuttav fraas "me oleme Tallinnast ja meie maksame," toimib ka Birmas.
Võrreldes esimese päevaga võtsime teisel päeval asja rahulikumalt ja kiirustamata. Kõik olulisemad templid olid juba esimesel päeval nähtud. Samuti aitas tempo vähendamisele kaasa hobusemehe avaldus, et suutsime esimesel päeval üle vaadata 22 templit, samal ajal kui valdav osa turistidest piirdub ca 10ga. Vältimaks ajakirjanduse tarbetut huvi meie kui uute templiekspertide vastu, vähendasime teisel päeval läbi uuritavate templite kogust poole võrra.
Sellele vaatamata jõudsime tutvuda maa alla ehitatud kloostri, rohkete freskodega, mida ca 1 000 aastat tagasi hoolikalt templiseintele maaliti, hiiglaslike ja pisut tagasihoidlikumate mõõtmetega Buddha kujudega, külaeluga, suveniirimüüjate ja nende kaubavalikuga ning hobusemehega, kes meile püüdlikult Birma elu iseärasusi selgitas. Tihedasse päeva mahtus ka põgus lõuna kõiki hügieenireegleid eirates puhastatud ananassi ning kõiki sanitaarnõudeid eirates ja improviseeritult puu alla ülesse pandud lõunalauaga, millest Matkasell ehk pildi ülesse paneb.
Kuigi päeva lõpuks hakkasid templid vägisi üsna ühesugused tunduma, ei varjutanud see sugugi üldmuljet. Ka teisel päeval saime päris mitmel korral nautida vaateid, mille kirjeldamisel ka A. H. Tammsaare ise hätta jääks. Tegime siiski ohtralt foto- ja videoülesvõtteid, mida aegamõõda ka teiega jagada proovime.
Party rock Burma style
Birma pole üksnes eriskummalise ajalooga kauge maa, kus aeg on justkui seisma jäänud. Ka Birmas on paljud kursis maailma edetabelites toimuvaga ning näitavad võimaluse korral oma laitmatuid tantsuoskusi. Videos keerutab jalga Ryan Angelose kauge Birma sugulante Ry An Gyi Masta.
Kruiis Inle järvel
Tänaseks planeeritud programm oli tihe. Seetõttu ärkasime hommikul ebainimlikult vara. Rentisime paadi ja asusime Inle järve avastama.
Esmalt külastasime mitmeid turge. Valdavalt oli tegemist kohalikele elanikele suunatud kaubandusega. Siiski olid olemas ka traditsioonilised turistidele suunatud sektsioonid. Meie endale sel korral midagi ei soetanud, kuigi paaril korral oli kiusatus suur. Kohalik meestemood on siin vaatamisväärsus omaette. Valdavalt patseeritakse ringi pikkades "seelikutes", vahel ka väga laiades ja põlvini tagumikuga kottpükstes.
Tänase veeretke üks kõrghetki oli Intheini külas Shwe Inn Thein Paya nimelise pühamu külastamine. Seal valitsev rahu ning tuules helisevad kellukesed mõjusid hüpnotiseerivalt.
Kummaline, et kirikud tekitavad pigem rusutust, aga budistlikud pühakojad toovad hingerahu. Pole siis raske arvata, millise usu järgijate seltsis on üldjuhul mõnusam (tegemist on meelevaldse üldistusega tahtmata kedagi solvata, vabandan ette). Siin peitub vähemalt osaliselt ka põhjus, mis reisumehi siia kanti toob.
Loomulikult näidati meile ka pika kaelaga daame, ujuvaid aedasid ja hüppavate kasside kloostrit. Esimene ja viimane olid kõige pesuehtsamad turistilõksud ja tekitasid pigem tülgastust. Miks on vaja tänapaeva inimestel oma kaelad rõngaste abil tavapärasest mitu korda pikemaks kasvatada? Samuti ei paistnud turistide rõõmuks läbi rõngaste hüppama sunnitud kassid oma tööga kuigi rahulolevad.
Ujuvad aiad andsid täitsa vaatamisväärsuse mõõdu välja. Üldse oli järvel toimuv kohalike sagimine palju põnevam kui mõned eelnevalt nimetatud üles haibitud turistilõksud. Huvitav on vaadata, mida kõike ja kuidas järvest välja koogitakse. Siinsed tavainimesed on tehnoloogilises mõistes sisepõlemismootori leiutamise eelses ajajärgus. Täiesti hämmastav on kohalike jalaga aerutamise tehnika.
Külastasime ka Phaung Daw Oo Paya templit, mis oli suur ja ilus, aga ei midagi erilist. Tagasiteel tegime keset järve jahutava supluse.
Homme asume jalgratastel järve ümbritsevaid külasid avastama.
Taxi Bagan vol 2
Täna otsustasime jätkata Bagana arvukate templitega tutvumist hobukaariku asemel autoga.
Birma teeehituse õppetunnid
Teede ehitamine on üldjuhul märk arenevast riigist või lähenevatest valimistest. Kas tõesti võib täheldada Birmas muutustetuuli ning valimistel ongi lihtinimeste eluolule reaalne mõju? Hetkel jääb see küsimus meie poolt veel vastuseta. Küll võime kinnitada, et mitmes kohas oleme märganud mõõdukas rütmis kulgevaid teeehitustöid.
Tegelikult on meil taaskord Birmalt palju õppida. Teede ehitamises ei ole midagi keerulist. On vaja kausse, millega killustikku laiali puistada. Luudasid on vaja sobiva pinnase ettevalmistamiseks. On vaja tuld, et pigi sulatada. Ja siis on veel vaja õitsvas eas tütarlapsi, kes kogu selle töö ära teeks. Masinatest on äärmisel juhul vaja vaid teerulli, kuid ilmselt saab selletagi.
Siit tulenevalt teen ettepaneku järgmiste üleriigiliste talgute fookusesse võtta Eesti teede uuele tasemele viimine. Meil on ju talgudeks kõik eeldused olemas: remondi järele kisendavad teed, kausid, luuad ja näitsikud. Tule tegemisega saame samuti kesksel koordineerimisel ilmselt hakkama.
Kuigi algust on juba tehtud, siis ka Birmal on veel pikk tee käia riigi asfalteerimisel ja betoneerimisel. On küll mitmeid kõvakattega teid, kuid üldjuhul on mattunud needki hingematvasse tolmupilve, sest paljudel kõrvalteedel korralik teekate puudub.
teisipäev, 20. märts 2012
esmaspäev, 19. märts 2012
Bagan võtaks
Bagan on kirsiks tordil, mida julgem ja teadlikum osa maailmast Birmaks kutsub. Põhjendatult lootsime, et Bagan kujuneb ka reisumeeste Birma ekspeditsiooni maiuspalaks. Me ei eksinud. Bagan ei hellitanud vaid rabas oma müstilise ja loogikareegleid eirava suurejoonelisusega. Seega, pikka juttu ei olnud. Logisime sisse.
Templiralli esimene päev algas kell 8. Sättisime ennast hobukaariku pehmele istmele ja mõõdukat traavi kappava hobuse vedamisel liuglesime templeid uurima.
Ma ei hakka siin üksikasjalikult kõiki nähtud stupasid, pagodasid, payasid ja templeid üles lugema. Nii palju olgu siiski öeldud, et teiste hulgas nägime kõige kuldsemat, kõige suuremat, kõige kõrgemat, kõige ilusamat ja ainsat Hindu templit. Kel sisukam huvi, klikivad linkidel.
Bagana võlu ei seisne aga sugugi üksikute templite seninägematus arhitektuurilises kvaliteedis. Bagana tegelik sisu on templite rohkus, mis õigest kohast vaadates tekitab aukartust ja imestust.
Pisut enam kui kahe sajandi jooksul (11. kuni 13. sajand) lasid Bagana kuningad siia ehitada enam kui 4 000 (Wikipedia andmetel koguni 10 000) budistlikku ehitist, millest inimtegevuse ja loodusjõudude mõjul ning pärast "hoolikat" restaureerimist on turistidele uudistamiseks alles umbes 2 200. Templite hulgast aimu saamiseks tuleb ronida maapinnast pisut kõrgemale. Avanev vaatepilt jääb meelde.
Birma valitsus on hoolikalt sulgenud kõikide templite ülemised korrused eesmärgiga meelitada templivälja kõrgemalt näha soovijaid oma kidurasse vaatetorni. Samas on mõne vähem atraktiivse ja valitsuse huviorbiidist välja jäänud templi katusele siiski võimalik pääseda. Sellises kohad näitas hobusemees meile ilusasti kätte, mistõttu saime mitmel korral uudistada templite merd, mis ulatus kaugemale, kui silm udusel päeval näha võimaldas. Ilus.
Homme uurime asja veelgi põhjalikumalt ja üritame aru saada, mis imevägi sundis tänaste birmalaste esiisasid sellist templilinna ehitama.
Templiralli esimene päev algas kell 8. Sättisime ennast hobukaariku pehmele istmele ja mõõdukat traavi kappava hobuse vedamisel liuglesime templeid uurima.
Ma ei hakka siin üksikasjalikult kõiki nähtud stupasid, pagodasid, payasid ja templeid üles lugema. Nii palju olgu siiski öeldud, et teiste hulgas nägime kõige kuldsemat, kõige suuremat, kõige kõrgemat, kõige ilusamat ja ainsat Hindu templit. Kel sisukam huvi, klikivad linkidel.
Bagana võlu ei seisne aga sugugi üksikute templite seninägematus arhitektuurilises kvaliteedis. Bagana tegelik sisu on templite rohkus, mis õigest kohast vaadates tekitab aukartust ja imestust.
Pisut enam kui kahe sajandi jooksul (11. kuni 13. sajand) lasid Bagana kuningad siia ehitada enam kui 4 000 (Wikipedia andmetel koguni 10 000) budistlikku ehitist, millest inimtegevuse ja loodusjõudude mõjul ning pärast "hoolikat" restaureerimist on turistidele uudistamiseks alles umbes 2 200. Templite hulgast aimu saamiseks tuleb ronida maapinnast pisut kõrgemale. Avanev vaatepilt jääb meelde.
Birma valitsus on hoolikalt sulgenud kõikide templite ülemised korrused eesmärgiga meelitada templivälja kõrgemalt näha soovijaid oma kidurasse vaatetorni. Samas on mõne vähem atraktiivse ja valitsuse huviorbiidist välja jäänud templi katusele siiski võimalik pääseda. Sellises kohad näitas hobusemees meile ilusasti kätte, mistõttu saime mitmel korral uudistada templite merd, mis ulatus kaugemale, kui silm udusel päeval näha võimaldas. Ilus.
Homme uurime asja veelgi põhjalikumalt ja üritame aru saada, mis imevägi sundis tänaste birmalaste esiisasid sellist templilinna ehitama.
Mingun XXXL
Meie viimase päeva kohta Mandalay-s saab taaskord öelda, et ärkasime hommikul vara. Tegelikult ei saa vastupidist väita ühegi Birmas viibitud päeva osas. Kui siin koos päikaetõusuga ei alusta, siis jääd lihtsalt elust maha. Selles võib päris kindel olla. Tänavad ja kohvikud jäävad siin vaikseks juba kl 22 paiku. Hoolimata varasest ärkamisest, oleme sellel reisil ka kõige enam maganud.
Seekord oli kavas paadisõit Mingun-i, kus asjad on isegi suuremad kui Ameerikas. Nimelt võivad nad uhkustada maailma suurima telliskivide kuhilaga ning suurima mõranemata kellaga.
Nagu tavaliselt, sai seiklus alguse juba päris algusest. Sadama leidsime hõlpsasti, soetasime piletid ning jäime pikisilmi paati ootama. Miskipärast jõudsime enda kujutlustes luua pildi korralikust veesõidukist, kuid kui lõpuks üle mitme plangu ja laeva meile määratud alusele astusime, sai selgeks, et tegemist on kõige tavalisema künaga, mida Aasia veekogudel võib ohtralt täheldada. Vähenõudlike maapoistena seadsime end mugavalt turistiklassis sisse ja sõit võis alata.
Mingun-i jõudes mõistsime kiiresti, et varane ärkamine ja paadisõit olid seda väärt. Mingun Paya ehk maailma suurim telliskivide kuhila (vt varasemalt üles laetud pilte) on tõesti muljetavaldav. Isegi kui sellest on valminud vaid üks kolmandik. Paratamatult tekib küsimus, mis neil muidu valdavalt pambushüttides elavatel tegelastel 200 aastat tagasi arus oli, kui sellise grandioosse objektiga alustati. Paraku ei saanud Mingun Paya kunagi valmis. Projektijuht märkis väga tabavalt, et Eesti kultuuriobjektide eest võitlejatel oleks sellest loost nii mõndagi õppida.
Mingun-s on veel teisigi vaatamisväärsusi, sh maailma suurim purunemata kell, kuid domineerima jääb ikkagi Mingun Paya-t silmitsedes ja sellel turnides saadud elamus.
pühapäev, 18. märts 2012
Habemed vs vuntsivennad
Jõudsime suuremate vahejuhtumisteta Mandalay-sse. Bussi väljumine jäi 1,5 tundi hiljaks, lubadustele vastupidiselt ei olnud tegemist ekspressiga ja konditsioneer oli ka. Konditsioneer oli lausa nii äge, et seda ei olnud võimalik vähemaks keerata. Seetõttu lähiajal audioläkitusi oodata ei ole. Samuti hariti meid reisi jooksul intensiivselt seoses kohaliku popmuusikaga. Õnneks on see oluliselt parem kui Vietnamis või Laoses.
Mandalay-sse jõudsime 3:30 ja ca 4 ajal õnnestus end väikest raha vahele pannes hotelli sisse möllida. Magasime mõned tunnid ja asusime maailma avastama. Selleks palkasime kohaliku tuktuki. Esmalt võtsime suuna Sagaingile, seejärel Inwale ja lõpuks hurmavale U Bein's Bridge-le.
Esimene sihtkoht oli täitsa ok. Pühakojad olid muljetavaldavad. Umbes kümme päeva tagasi olevat seal ka eestlasi kohatud, mis siinkandis on väga harukordne. Tavaliselt lõpeb jutt siis, kui vastad, et tuled Eestist. Loomulikult ei ole suurem osa inimesi sellisest kummalise nimega riigist midagi kuulnud. Kuid on ka üksikuid erandeid. Eesti rahvaarvu peale hakatakse tavaliselt naerma.
Teises kohas läksime kaasa meilegi sovjetiajast tuttava riigi petmisega ning vältisime 10$ sisenemistasu maksmist. Riigi petmine on siin rahvuslik spordiala ja selles ollakse väga osavad. Seega me Inwas ka eriti midagi muljetavaldavat ei näinud.
U Bein's Bridge see-eest oli võimas. Esmalt imestasime, et sellele üldse inimimesi lastakse ja pärast mõistsime väga hästi miks keegi ei taha üle silla tagasi minna. Vanad asjad on ilusad, aga nende funktsionaalsus ei pruugi alati veenev olla. Vähemalt oli kõik väga ilus. Nii meie kui usutavasti ka kõigi teiste turistide pildimasinad on nüüdseks täidetud päikseloojangus silla motiividega.
Seejärel pesime ennast korralikult puhtaks, lasime lõhna peale ja võtsime suuna teatrisse. Mõnikümmend minutit hirmu motorolleri tagaistmel ja olimegi kohal. Moustache Brothers oli täies koosseisus vabaduses ja rokkis täiega. Jääb vaid oodata kuni neil habemed kasvama hakkavad.
Pühapäeval sõidame paadiga tutvuma Mingun-ga, kus asuvad maailma kõige suuremad asjad: purunemata kell ja stupa, kui see oleks kunagi valmis saanud. Seejärel võtame suuna Birma peamisele sihtkohale, milleks on Bagan. Kuna tahame veenduda, et Birmas võib bussisõit ka täiesti talutav olla, siis läheme taas konditsioneeriga ekspressbussiga. Oleme optimistid. Võib olla kuuleme varsti jälle.
Maailma suurim hunnik telliskive
Mingun Paya, Mingun.
Kui 150 meetri kõrgusena kavandatud ehitis oleks valmis saanud, oleks tegemist olnud maailma suurima stupaga. Aastatel 1790-1819 jõuti ehitamisega 50 meetri kõrgusele, kuid siis suurte plaanidega kuningas Bodawpaya kahjuks suri ning ehitamine lõpetati. Lohutusauhinnana hoitakse maailma suurima telliskivide hunniku tiitlit.
Daamidele keelatud
Mahamuni Paya, Mandalay. Tegemist on 4 m kõrguse Buddha kujuga, mis usutavasti on 2000 aastat vana. Kohalike hulgas on pop kujule kullast lehti kleepida. Seetõttu on see tänaseks kaetud ca 15 cm paksuse kullakihiga. Paraku kõige pühamatesse kohtadesse on daamidele ligipääs keelatud.
Ja siis see sild
U Bein's Bridge on 1,1 km pikk olles sellega väidetavalt maailma pikim tiigipuust sild. Omavahel öeldes tuleb tunnistada, et üksikud postid on küll betoonpostidega asendatud, aga see ei suurenda kuidagi rajatise usaldusväärsust.
Rahajänes
Kuigi tegemist on vaese rahvaga, siis usu nimel annetatakse ohtralt. Kui vaja, siis topitakse raha ka jänesesse.
Maailma suurim pragunemata kell
Ronisime ka kella sisse, aga lahkusime sealt ülikiirelt kujutades elavalt ette, mis juhtuks kui kell alla kukuks. Birmat juba natuke tundes julgen arvata, et peale kella alla prantsatamist hulk aega ei juhtukski midagi.
reede, 16. märts 2012
Ratastega Inle järve kaldaid avastamas
Rattaretk algas päris põnevalt. Küladesse pääsemiseks oli vaja ületada juuresoleval pildil kujutatud veenire. Võtsimegi rattad selga ning asusime jalakäijatele mõeldud silda ületama. Paraku märkasime alles sillal olles, et silla mõõtmetest tulenevalt pääseb liikuma vaid ühes suunas. Kuna valdavalt toimus liiklus vastassuunas, siis õnnestus meil suure pressimisega kohalike sajatuste saatel läbida 15 minutiga ca 5 meetrit. Seejärel otsustasime turvalisuse huvides tagasi pöörduda, mis osutus pea sama raskeks. Õnneks aitas kimbatusest välja lahke paadimees, kes meid mõõduka tasu eest üle kanali transportis.
Siis läks juba tooreks pedaalide sõtkumiseks. Kihutasime külade suunas nii, et tolmupilv taga. Paraku peab nentima, et soovitused ratastel Inle järve ümbrust avastada, on taas eelkõige suunatud massituristidele. Peale kolme päeva mägedes ja sealsetes külades trekkimist ning paadiga järvel kruiisimist, ei ole kaldapealsetes külades midagi üllatavat. Kõike on juba varem nähtud.
Siiski saime ühe üllatuse osaliseks. Khaung Daing külas sattusime juhuslikult ühte hoovi, kus kohalik külamees nõudis tungivalt, et me tema hurtsikusse astuksime. Sees käis kummaline vaaritamine ning riiulitel olid magusad plõnnid. Peagi sai selgeks, et tegemist on suhkru tootmisega. Tegime suu magusaks ja panime ka ise käed külge. Loodetavasti ei satu siinne suhkur kunagi Eestisse. Euronõudeid ei näe siinsed töösturid ka oma kõige hirmsamates unenägudes.
Kuna rattasõit ja suhkru tootmine olid mõõdukalt väsitavad, siis loobusime tagasi pedaalimisest ning rentisime paadi ja lasime end koos plekksuksutega linna tagasi toimetada.
Praegu teeme aega parajaks, et asutada end Mandalay-sse suunduvale ööbussile. Loodetavasti oleme peale kümnetunnist bussisõitu sama elujaatavad kui praegu. Homses programmis on tutvumine Mandalay-d ümbritsevate kunagiste pealinnadega.
Seelikutes meeste ja puuderdatud nägudega naiste maa
Just nii võiks lühidalt kirjeldada Birmat, mille kõige suuremaks vaatamisväärsuseks on siinsed inimesed.
See on tõesti esmapilgul kummaline, et ajal kui kogu maailm kannab teksaseid, on Birma mehed jäänud oma traditsioonilise riietuseseme (longyi) juurde. Tegemist on sarongi laadse unisex kehakattega. Enne reisi Birma kohta infot kogudes arvasin, et longyi-t kannavad vaid mõned traditsioone enam väärtustavad isendid, aga tegelikkuses kannavad neid peaaegu kõik.
Niisamuti on naiste näo puuderdamisega. Ka seda pidasin enne reisi üksikute veidrike pärusmaaks. Aga ka siin eksisin. Puu lihvimisest tekkiva tolmuga katab oma nägu valdav enamus nõrgema soo esindajatest ja lastest. See pidavat kaitsma päikese eest. Teatavasti on Aasias päevitunud nahk äärmiselt ebapopulaarne. Seetõttu võib ka kõige päikselisema ilmaga näha kohalikke daame vihmavarjude alla varjumas.
Birma inimeste tõelised väärtused võib liigitada pigem aga sisemise ilu valdkonda. Tegemist on väga siiraste, lahkete ja sõbralike inimestega. Õnneks ei ole valged turistid jõudnud paremat osa neist veel ära rikkuda. Paratamatult võib see lähiaastatel turismi hoogustumisega seoses juhtuda.
Birmas on palju kontraste. Kui suurem osa inimestest on väga vaesed ja teenivad alla 2 euro päevas, siis mõned valitsusega seotud seltsimehed on üsna heal järjel. Külades elavad inimesed nagu Eestis elati ilmselt kuskil 100-150 aastat tagasi.
Ka riiki külastavate turistide seltskond on väga kirju. Enamasti oleme kokku puutunud meiesuguste backpackeritega, kes rahasse vastutustundlikult suhtuvad. Samas turistikamates kohtades võib kohata pensioniealisi Euroopa turiste, kes on saabunud paketireisiga siinsesse kuurordisse ning võtavad lisaks ülemakstud ekskursioone. Backpackerid üritavad end sellistest tegelastest enamasti distantseerida.
Kajastamata ei saa jätta siinset poliitilist olukorda. 1. aprillil tulevad järjekordsed valimised, mille eel tundub, et riik liigub justkui demokraatia suunas. Kõikjal võib kohata oposotsiooniliidrit Aung San Suu Kyi-d toetavat sümboolikat. Leedi ise liigub mööda maad ringi ja teeb kihutustööd. Paistab, et lihtsate inimeste seas on tema toetus suur.
See on tõesti esmapilgul kummaline, et ajal kui kogu maailm kannab teksaseid, on Birma mehed jäänud oma traditsioonilise riietuseseme (longyi) juurde. Tegemist on sarongi laadse unisex kehakattega. Enne reisi Birma kohta infot kogudes arvasin, et longyi-t kannavad vaid mõned traditsioone enam väärtustavad isendid, aga tegelikkuses kannavad neid peaaegu kõik.
Niisamuti on naiste näo puuderdamisega. Ka seda pidasin enne reisi üksikute veidrike pärusmaaks. Aga ka siin eksisin. Puu lihvimisest tekkiva tolmuga katab oma nägu valdav enamus nõrgema soo esindajatest ja lastest. See pidavat kaitsma päikese eest. Teatavasti on Aasias päevitunud nahk äärmiselt ebapopulaarne. Seetõttu võib ka kõige päikselisema ilmaga näha kohalikke daame vihmavarjude alla varjumas.
Birma inimeste tõelised väärtused võib liigitada pigem aga sisemise ilu valdkonda. Tegemist on väga siiraste, lahkete ja sõbralike inimestega. Õnneks ei ole valged turistid jõudnud paremat osa neist veel ära rikkuda. Paratamatult võib see lähiaastatel turismi hoogustumisega seoses juhtuda.
Birmas on palju kontraste. Kui suurem osa inimestest on väga vaesed ja teenivad alla 2 euro päevas, siis mõned valitsusega seotud seltsimehed on üsna heal järjel. Külades elavad inimesed nagu Eestis elati ilmselt kuskil 100-150 aastat tagasi.
Ka riiki külastavate turistide seltskond on väga kirju. Enamasti oleme kokku puutunud meiesuguste backpackeritega, kes rahasse vastutustundlikult suhtuvad. Samas turistikamates kohtades võib kohata pensioniealisi Euroopa turiste, kes on saabunud paketireisiga siinsesse kuurordisse ning võtavad lisaks ülemakstud ekskursioone. Backpackerid üritavad end sellistest tegelastest enamasti distantseerida.
Kajastamata ei saa jätta siinset poliitilist olukorda. 1. aprillil tulevad järjekordsed valimised, mille eel tundub, et riik liigub justkui demokraatia suunas. Kõikjal võib kohata oposotsiooniliidrit Aung San Suu Kyi-d toetavat sümboolikat. Leedi ise liigub mööda maad ringi ja teeb kihutustööd. Paistab, et lihtsate inimeste seas on tema toetus suur.
Vabandame lugejate ees
Seekordsel reisil kuuleb meist nii harva ja kaootiliselt, kuna suhtluskanalid on riigi arengutasemest tulenevalt väga piiratud. Varasemate sihtkohtadega ei anna siinseid olusid võrreldagi. Internetti saab üksikutest kohtadest. Ühendus on niivõrd aeglane, et millegi tegemiseks peaks puhkust mõne nädala võrra pikendama. Wifi on veelgi harukordsem. Isegi kui internetti pääseme, on meie jaoks olulised ühenduse protokollid keelatud.
Telefonidega ei ole lugu sugugi parem. Rahvusvahelist roamingut siin loomulikult ei ole. GSM leviala katab kuuldatavasti vaid Yangoni. SIM kaart maksab ametliku hinnakirja kohaselt ca 1300 eurot! Mujal kasutatakse CDMA standardit, mida meie telefonid ei toeta.
Telefonidega ei ole lugu sugugi parem. Rahvusvahelist roamingut siin loomulikult ei ole. GSM leviala katab kuuldatavasti vaid Yangoni. SIM kaart maksab ametliku hinnakirja kohaselt ca 1300 eurot! Mujal kasutatakse CDMA standardit, mida meie telefonid ei toeta.
kolmapäev, 14. märts 2012
Käisime matkal, kaader 12 (ei soovita nõrganärvilistele)
Tellimine:
Postitused (Atom)