Jalutuskäik Nam Yangis

Mitte liiga kauges minevikus teatasime bravuurikalt, et läheme paariks päevaks metsa jalutama. Nüüd oleme tagasi ning tuleb tõdeda, et meeleolukast jalutuskäigust oli asi ikka väga kaugel. Matkasell on juba lisanud siia värvikaid pilte ja videolõike sellest, mis toimus ja mida me nägime. Järgnev on lühikokkuvõte sellest, mida pildimaterjal päris selgelt ei kajasta.

Matk kestis 2 päeva ja pileti sinna lunastasime 62 USD eest per jalapaar. Kokku oli reisiseltskonnas 5 inimest: meie ja kolm ameeriklast. Saatjateks giid ja kaks härrasmeest, kelle ülesandeks oli toidukraami tassida.

Esimese päeva hakatuseks anti igaühele 3 liitrit vett. Kuna olime ka ise vett kaasa võtnud, siis tuli koos juba päris raske seljakotiga veel 3 lisakilo kaasa vedada. Sellele vaatamata olime optimistlikud.

Optimism asendus mure ja ahastusega umbes 2 tundi pärast matka algust. Selleks ajaks olime ligi 30kraadises kuumuses päris mitu kilomeetrit mäest üles rassinud ja teadmine, et veel 4 tundi on ees, tundus hirmutav. Ringi vaadata aega ei olnud, kuna tempo oli korralik. Samas polnud ka eriti midagi vaadata, sest rada lookles paksus metsas. 4 tundi hiljem Akha hõimu külas finišeerides, olid riided viimse ruutmillimeetrini täishigistatud, jalad mäest üles ja üllatuslikult vahel ka alla marssimisest kanged ning riided ja nahk ühtlase tolmu, putukate ja taimestiku kihiga kaetud. Külas tehti meile kohe selgeks, et pesta täna ei saa. Seega dušijärjekord ja sellega kaasneda võivad pinged jäid olemata.

Akha küla ise, Nam Yang nimeks, oli aga tõeliseks rosinaks. Küla oli rajatud mäenõlvale, päris tipu lähedale ja sealt avanesid hingematvad vaated ümbritsevale mäestikule ja loodusele. Ajapikku ununes sinna jõudmisega kaasnenud põrgupiin ja olemine läks mõnusaks. Viipekeelt ja Koit Toome loomingut appi võttes suhtlesime Akha rahvaga, õppisime nende kombeid, tantsisime ja omandasime uusi keeli - lisaks lao keelele olime päris hakkajad mehed ka akhade keelt purssima. Ei saa jätta mainimata, et Koit Toome viimased hitid sütitasid akhades seninägematu tantsukire.

Taskulampide viimaste valgusvihkude kustudes (külas elektrit ei olnud, kui mõned päikesepatareist innustust saavad majapidamised välja arvata) läksime magama meiegi. Roosa sääsevõrgu alla möödus öö vaatamata mitte kuigi pehmele asemele rahulikult.

Teise päeva hommikul äratas meid külavanema isa suust ruumi valgunud alkoholiaur ja sellele järgnenud vilepartii. Kell mobiiltelefoniekraanil näitas 7:30. Eelmisel päeva jalutusõudus hakkas uuesti meenuma, kui kondentspiimaga maitsestatud kohvi rüübates udutekiga kaetud mäestiku kauneid kontuure uudistasime. Pärast kerget einet asusimegi uuesti teele. Õnneks oli teise päeva rada oluliselt leebem ja rohkete puhkepausidega täis pikitud. Samuti läbis rada lagedamaid kohti, mis pakkus võimaluse jalge ees kulgevale rajale vahelduseks ka midagi muud vaadata. Viis tundi hiljem tagasi linna jõudes oli kõik peaaegu hästi. Seljas olnud riided aga tunnistasime kasutuskõlbmatuks kuni võimaluseni neid keeta.

Mida siis sellest kõigest nüüd arvata? Eks ikka seda, et matkapaketti valides ei ole ilmtingimata vaja valida sellist, mida tutvustades öeldakse, et eelmisel korral hakkas üks daam rajal olles nutma. Samuti, et Laose loodus ja hõimud on vähemalt põhjapool ehedad, vahetud ja turistidest rikkumata.