Eelmine õhtu teatati meile, et kell 8 hommikul on minek. Tuk-tuk pidavat meid bussijaama viima. Eestlastele omase punktuaalsusega olime valmis kell 7:58 startima sukeldumaks uutesse seiklustesse. Paraku ei vihjanud miski sellele, et midagi võiks juhtima hakata. Arupärimise peale vastati, et 20 minuti pärast... Kui ka siis midagi ei muutunud, hakkasime ilmekalt närvilisust imiteerima ja 8:30 oligi tuk- tuk ees. Mõtlesime veel, et kas bussile jõuame, aga kell 8:45 bussijaama jõudes selgus, et buss väljub hoopiski 9:30. Seega oli meid asjata juba varahommikul ärevaks aetud. Sellele vaatamata säilitasime külma närvi.
Edasi kulges kõik mõnda aega päris sujuvalt, st ootamine läks ladusalt. 11+1-kohaline buss oli ka päriselt olemas. Samuti hakkas formeeruma reisiseltskond: 2 taani poissi, 2 hispaania tüdrukut, 2 käitumise järgi oletades jaapani tüdrukut ning üks saksa härra ja sama palju saksa daame. Kuna viimased suhtlesid omavahel ilmselgelt kõige vähem, siis eeldatavsti oli tegemist abielupaariga, kes mõistavad teineteist ka sõnadeta. Ja eks ole ju ilmselt räägitud ka juba.
Japsid olid tõenäoliselt juba varahommikul kohale saabunud ja kõige väiksemate inimestena enesekindlalt bussi kõige avaramad kohad okupeerinud. Projektijuhil ja ilmselt ka suurt kasvu taanlastel oli sellise käitumise kohta väga konkreetne arvamus, mille jätan siinkohal avaldamata.
Õnneks jäi vähemalt esialgu üks kohtadest täitmata ja Projektijuht oli just see, kes sai seetõttu oma jalad välja sirutada. Ta enda sõnul tegi taoline luksus ta elu 13% paremaks. Loomulikult ei kestnud see luksus kaua, sest Aasia bussijuhid kohe ei suuda taluda olukorda, kus bussis on veel väiksemgi kauba või inimestega täitmata koht. Kogu reisi vältel üritas ta kõiki vabu toole ja pilusid tee ääres seisvate inimeste ja loomadega täita. Vahel koguni siit ilmast lahkunud olenditega. Üldse näis, et bussijuhi ainus huvi ei olnud reisiseltskonna sihtpunkti toimetamine.
Kui nüüd jutt juba bussijuhi peale läks, siis mõned sõnad temast veel. Kahtlemata on tegemist suurima ralliandega, kellest olen kunagi kuulnud. Aga kas peaks oma oskusi lihvima turiste täistuubitud bussiga mägisel ja kurvilisel kujuteldaval teel? Paljudes kurvides õnnestus buss igatahes külglibisemisse saada. Tagasihoidliku ettekujutuse sellest annab loodetavasti blogisse lisatud videoklipp. Igaks juhuks rõhutan, et pilt ei hüppa operaatori käevarina tõttu.
Tegemist oli tõelise surmakutsariga. Õnneks suutis ta mitmel korral vältida kokkupõrkeid vastutulevate sõidukitega ja ka ohvreid vist lõpuks ikkagi ei olnud. Kuigi nii bussireisijatel kui mitmetel tee ääres patseerinud koduloomadel oleks põhjust täna tähistada.
Aga kokkuvõtteks võime öelda, et oleme kohal, elus ja terved ning taas ühe seikluse võrra rikkamad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar