Nagu allpool sai põgusalt vihjatud läbisime teise osa oma Paksest Bangkok'i kulgenud mammutretkest öörongis. Varasemale piiratud kogemusele (kasutasime öörongi ka eelmisel reisil Hanoist Sapasse jõudmiseks) ja filmidest nähtule tuginedes olime mõlemad ilma vähimagi kahtluse varjuta veendunud, et veedame meeldiva öö neljakohalises kupees, mille ühes seinas uks, selle vastas aken ja kahes üle jäänud seinas narid. Aga ei. Seekord mitte. Seekord oli terve vagun üks suur kupee ja pigem meenutas olukord varasemalt ööbussid kogetut. Esimese hooga ei saanud me hästi aru sellestki, kust kohast need voodid peaksid tekkima. Murekortsud otsmikul, jäime pingaslt sündmuste edasist arengut jälgima.
Õnneks ei tulnudki kaua oodata. Vaguniteenindaja osavate liigutuste tulemusena ilmus üks voodi laest ja teine tekkis kahes ülemise voodi all olnud toolist. Veelgi osavamate liigutustega kattis teenindaja mõlemad voodid puhta voodipesuga. Meie näod muutusid rõõmsamaks ja kui iga voodi ette sikutati ka roheline kardin, ei tundunud ööbimis väljavaated enam sugugi nii trööstitud.
Magamisest aga suurt midagi siiski välja ei tulnud. Kuigi ase oli ootamatult pehme, siis avatud akende kaudu vagunisse pahisev jahe õhk muutis vaguni ööpimeduses tõeliseks külmakambriks ning reisi 4 viimast tundi veetsime teki all värisedes.
Bangkok'i raudteejaama jõudsime siiski aegasti ning kerge vaevaga leidsime ka reisiagentuuri, mis meile 1 050 bahti eest 2 piletit Koh Chang'i saarele (buss+paat) müüs. Teadsime hästi, et maksime pisut liiga kõrget hinda, aga välja pakutud buss väljus meile sobival ajal ja mõne euro võrra soodsama hinna pärast ei hakkanud me olukorda keerukaks ajama.
Koh Chang'ile jõudsime õhtuhämaruses, pisut enam kui 24 tundi pärast Paksest lahkumist. Öömaja leidsime Lonely Beach nime kandavas rannas veepiiri ääres asuvas Siam Hut "hotellis" hinnaga 380 bahti öö. Kõik tundus hästi olevat ja nagu hiljem selgus, oli ka.
Koh Chang'il toimuvast kirjutame peagi pikemalt ja põhjalikumalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar