Rattaretk algas päris põnevalt. Küladesse pääsemiseks oli vaja ületada juuresoleval pildil kujutatud veenire. Võtsimegi rattad selga ning asusime jalakäijatele mõeldud silda ületama. Paraku märkasime alles sillal olles, et silla mõõtmetest tulenevalt pääseb liikuma vaid ühes suunas. Kuna valdavalt toimus liiklus vastassuunas, siis õnnestus meil suure pressimisega kohalike sajatuste saatel läbida 15 minutiga ca 5 meetrit. Seejärel otsustasime turvalisuse huvides tagasi pöörduda, mis osutus pea sama raskeks. Õnneks aitas kimbatusest välja lahke paadimees, kes meid mõõduka tasu eest üle kanali transportis.
Siis läks juba tooreks pedaalide sõtkumiseks. Kihutasime külade suunas nii, et tolmupilv taga. Paraku peab nentima, et soovitused ratastel Inle järve ümbrust avastada, on taas eelkõige suunatud massituristidele. Peale kolme päeva mägedes ja sealsetes külades trekkimist ning paadiga järvel kruiisimist, ei ole kaldapealsetes külades midagi üllatavat. Kõike on juba varem nähtud.
Siiski saime ühe üllatuse osaliseks. Khaung Daing külas sattusime juhuslikult ühte hoovi, kus kohalik külamees nõudis tungivalt, et me tema hurtsikusse astuksime. Sees käis kummaline vaaritamine ning riiulitel olid magusad plõnnid. Peagi sai selgeks, et tegemist on suhkru tootmisega. Tegime suu magusaks ja panime ka ise käed külge. Loodetavasti ei satu siinne suhkur kunagi Eestisse. Euronõudeid ei näe siinsed töösturid ka oma kõige hirmsamates unenägudes.
Kuna rattasõit ja suhkru tootmine olid mõõdukalt väsitavad, siis loobusime tagasi pedaalimisest ning rentisime paadi ja lasime end koos plekksuksutega linna tagasi toimetada.
Praegu teeme aega parajaks, et asutada end Mandalay-sse suunduvale ööbussile. Loodetavasti oleme peale kümnetunnist bussisõitu sama elujaatavad kui praegu. Homses programmis on tutvumine Mandalay-d ümbritsevate kunagiste pealinnadega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar