Üleeile alustasime oma teekonda Birmast Bangkoki suunas teadmata, mis täpsemalt edasi saab. Siiski oli meil mitmeid arvestatavaid alternatiive, mida olime valmis asjade laabumisel kaaluma. Esimeseks eelistuseks oli loomulikult otse lennujaamast võimalikult kiiresti kuskile Tai saartele põrutada. Kaalusime nii Krabi kanti kui ka eelmisest aastast tuttavat Koh Changi. Asjade mittelaabumisel oleksime jäänud mõneks ajaks Bangkokki.
Esmalt tunduski, et asjad ei taha kuidagi sujuda. Uurisime lennujaama turismiinfost võimalusi saartele saamiseks, aga sealt eraldati meile üks libe sell, kelle eesmärgiks oli meid kuskile luksushotelli ööbima paigutada, et ta ise mõnusasti komisjoni teeniks. Asjakohase info jagamisega ta end koormama ei vaevunud. Vabanesime libedikust viisakalt ning üritasime mujalt infokilde leida.
Vahepeal olime juba peaaegu kindlalt otsustanud, et kuna Krabi kant on kaugel ja sinna lendamine on kallis, siis lähme ikkagi Lonely Beachile Koh Changil. Lisaks lähedusele on Koh Changi ja Lonely Beachi eeliseks see, et Tai turismibuumi halvem külg on seda saart ja randa veel suhteliselt vähe räsinud.
Segaste infokildude põhjal hakkas puzzle vähehaaval kokku saama ning ühtäkki leidsimegi end leti eest, kust müüdi bussipileteid Koh Changile. Kuna järgmine väljumine oli juba mõne tunni pärast, siis oli raske sülle kukkunud õnne uskuda. Kell 14 väljumine tähendas, et jõuame veel samal õhtul Lonely Beachile. Aasias võib sellise vedamisega ära harjuda. Nagu olen juba ennegi korduvalt öelnud, siis siin lihtsalt on kombeks asjadel paika loksuda. Igale probleemile on lahendus ja tihti on see lähemal kui arvatagi oskad.
Mõõduka viivituse järel pressisimegi end mikrobussi ning sõit võis alata. Kuna väljumine viibis ning veetsime lisaks pea tunnikese tanklas gaasi tankimise järjekorras, siis loomulikult oli bussijuhil vaja sõidukiirusega kaotatud aeg tagasi teha. Tavapärane sõidukiirus oli kuskil 150 km/h, kohati pisut rohkem, füüsiliste takistuste korral vahel ka vähem. Teekonda vürtsitasid arvukad mõõdasõidud, mis oleksid teinud au ka Schumacherile endale. Meile oli juba mõõdunud aastast siinsete poegade vormelisõidulembus tuttav ning me ei lasknud end sellest eriti häirida. Küll võis täheldada kaasreisijate närvilisust.
Poolel teel hakkas sadama. Veel natuke edasi ja läks hirmsaks äikeseks. Praamiga saarele sõit meenutas vihma tõttu jaanipäevaks Saaremaale minekut. Õnneks oli oliselt soojem.
Lonely Beachile jõudes võtsime suuna juba möödunud aastast tuttavasse Siam Huti. Kuna bungalode osas eriti valikut ei olnud, siis maandusime ühte väga räsitud eksemplari, kus seinad paistsid läbi ja öösel olime sipelgatele pureda. Üldse on Siam Hut vahepealse aasta jooksul alla käinud. Bungalode vahel on hakatud mingil põhjusel lehmi pidama. Võib olla turistidest tuleneva sessoonsuse hajutamiseks. Seetõttu tuleb osavalt manööverdada, et mitte "koogi" sisse astuda. Samuti ei ole loodus Siam Hutile armuline olnud. Aasta jooksul on meri rannast liiva minema uhtunud ning järele on jäänud vaid kivid.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et Siam Hut on paras peldik ja ma ei ole kunagi nii kehvades tingimustes ööbinud. Seetõttu asusime hommikul esimese asjana endale uut öömaja otsima. Õnn naeratas juba teisel katsel ning nüüd peatume kuurordis nimega Nature Beach. Hind ja kvaliteet on siin täitsa mõnusalt paigas. Bungalol on päris seinad ja liivarand on peaaegu ukse ees.
Kui nüüd ilmast rääkida, siis senine on olnud üsna vaheldusrikas. Lisaks esimese õhtu äikesele sadas ka eile õhtul. Päevad on pisut pilves olnud, mis tegelikult on suureks leevenduseks, kuna päike on siin erakordselt terane. Hoolimata pilvedest õnnestus meil juba esimesel päeval korralik brittide päevitus saada. Praegu ei oskagi täpselt öelda, kas sel puhkusel üldse päikese kätte enam asja ongi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar