Tuur algas päris mitu tundi kestnud paadireisiga Saigoni jõelt Mekongi jõele. Saime nautide vaateid vette ehitatud majadele, viimase piirini täis laetud kaubalaevadele, vees toimetavatele vietnamlastele ja rohkele reostusele, mis jõgedes loksus.
Esimene peatus tehti Ükssarve saarel mesilasfarmis. Seal pakuti igasugu meest valmistatud tooteid. Lõpetuseks saime mekkida ka banaaniveini ja nn ussiveini, mis iseenesest pole justkui midagi muud kui riisiviin, mille sisse on surnud ussid (enamasti kobrad) ligunema pandud. Seda leotist siis ussiveinina pakutaksegi. Pidi mehed väga, kuidas nüüd öelda, mehelikuks muutma:)
Samal saarel nautisime ka kohalike etlejate poolt pakutud rahvusmuusikaprogrammi ja erinevaid puuvilju.
Edasi toimetati meid Kookospähkli saarele. Sääl näidati kookose kommide valmistamist ja anti neid ka mekkida. Täitsa maitsvad olid.
Seejärel saime lõunalauas keha kinnitada. Söök teab, mis elamusi ei pakkunud. Pärast sööki tegime jalgratastega küla vahel väikse tiiru ja peatusime vedelikukaotuse kompenseerimises ühes pisikeses poes. Suure vaevaga ja vaid käsi kasutades suuaime tellimuse esitada ja hinna välja pigistada.
Tagasi sadamasse jõudes jäime mõneks hetkeks päris karmi vihma kätte. Vihm ja tuul olid nii tugevad, et teele asunud paat pidi hetkeks kalda äärest varju otsima.
Kui lõpuks maale jõudsime oli vaja veel 3 tundi bussiga järgmisesse sadamasse sõita. Seal trügis bussijuht kõrvalisi tänavaid, et praamisabas kõigist ette trügida.
Lõpuks jõudsime hotelli. Väga luksusliku majutusasutusega tegemist ei ole. Aga kõik hädatarvilik on olemas.
Käisime korraks ka linnaga (nimi hetkel ei meenu) tutvumas. Teele jäänud söögikohas tellisime maoliha. Päris meeleolukas kulinaarne kogemus. Maoliha ise oli väga sitke, aga maitsev.
Nüüd ronime aga magama. Head ööd!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar