Järgmine osa Projektijuhi, Matkaselli ja Sipsiku reisist on saanud kindlama kuju.
Ühes eelmises sissekandes andis Projektijuht teada, et võimalusi Vietnami minekuks on mitmeid ja valik on keeruline. Täpsemalt toob ta välja kaks väga loogilist teekonda:
1. Hong Kong -(paat)-> Macau -(lennuk)-> Ho Chi Minh City -(lennuk)-> Hanoi -(lennuk)-> Ho Chi Minh City -(lennuk)-> Macau -(paat)-> Hong Kong
2. Hong Kong -(lennuk)-> Hanoi -(lennuk või rong)-> Ho Chi Minh City -(lennuk)-> Hong Kong
Peale pikki läbirääkimisi osutus valituks variant number üks ja nii me lendame 4. detsembril Macaust Ho Chi Minhi ja 25. detsembril Ho Chi Minhist Macausse. Kogu see lõbu läks meile inimese peale maksma 1392,79 kohalikku ehk siis eesti rahas 1858 krooni.
Kahjuks pean teatama, et pileteid soetades tekkis ka üks probleem. Nimelt on Matkasell suutnud enda perekonna nimesse sokutada ühe sellise tähe, mida enamus maalima täheks ei pea. Sipsik mõtles ja kaalus, et mida teha ja lõpuks otsustas, et kahe täpi kaotamine nimest ei tohiks ju erilist probleemi Matkasellile tekitada. Projektijuht muidugi arvas kohe, et ju Matkasellil tuleb nüüd veeta mõned meeldivad tunnid Vietnami tolli tagaruumides, kus talle loomulikult tehakse põhjalik läbiotsimine.
Kuvatud on postitused sildiga lend. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga lend. Kuva kõik postitused
esmaspäev, 9. november 2009
teisipäev, 3. november 2009
Probleemid ja...probleemid
Sellest on juba enam kui nädal möödas, kui blogis küsiti entusiastlikult "Kuidas Vietnami saab?" Veelgi entusiastlikumalt kirjeldasime erinevaid variante ja lubasime paari päeva jooksul ära otsustada. Täna oleme siiski veel olukorras, kus midagi otsustatud ei ole. Õnneks on vahepeal kalendris vahetunud kuu, mistõttu peagi avanevad tööandjate rahakotirauad ja meie arvelduskontodele laekuvad müstilised summad. Seejärel saame endale lubada kasvõi äriklassi lennupileteid jumal-teab-kuhu.
Luban pühalikult, et jooksva nädala sees saab Vietnamisse saamist puudutav küsimus konkreetse vastuse.
Seikluse alguseni on jäänud täpselt üks kuu. Püsige lainel.
Luban pühalikult, et jooksva nädala sees saab Vietnamisse saamist puudutav küsimus konkreetse vastuse.
Seikluse alguseni on jäänud täpselt üks kuu. Püsige lainel.
teisipäev, 27. oktoober 2009
Tahan lennata ja suhteliselt kõrgelt
Vaatame veel korraks lähiminevikku. Täpsemalt aega, kui meil ühtegi lennu-, bussi-, laeva- ega muu transpordivahendi piletit veel ei olnud. Oli vaid hirmus tahtmine, natuke raha ja idee. Järgnev on lühike lugu sellest, kuidas me jõudsime esimese lennupileti (Helsingi-Istanbul-Hong Kong-Istanbul-Helsingi) soetamiseni.
Pärast idee küpsemist olime päris pikalt kaevanud erinevates lennupileteid pakkuvates/vahendavates veebikeskkondades (Bookinghouse, Amadeus, Finnair jne). Midagi väga seksikat aga silma ei jäänud. Otsisime pileteid Bangkoki, kuna sealt on kõige mugavam edasi liikuda ja Bangkok ise on samuti tore linn. Meile sobivasse perioodi pakuti Bangkoki lende enama kui 10 000 krooni eest, mida me esialgu pisut kalliks pidasime. Alternatiivse alguspunktina kaalusime ka Hong Kongi.
Oktoobri alguses leidsin oma postkastist juba tuttava kollase vihiku, millele suurte rasvaste tähtedega maalitud "HULLUD PÄEVAD". Vihiku viimasel lehel oli minu suureks rõõmuks pakkumine ka Bangkoki lennule algusega Tallinnast 8 990 krooni eest. Kutsusin kiirelt kokku kärajad ja asusime sõjaplaani pidama. Leppisime kokku, et üritame.
Bangkoki piletid tulid müüki 15. oktoobril. Pikkade vaidluste tulemusena otsustati, et WC-paberinäljas tarbijatega koos asun Stockmanni vallutama mina. Ärkasin vara. Kell 7:15. Kuna eelneval päeval oli Eesti vutikoondis Tallinnas sügiseselt külmas ilmas Belgia koondisele tuule alla teinud ning kogetud külma ja tarbitud külmarohu tõttu ei tundun ma ennast kõige reipamalt, siis voodist välja ronimisega ma otseselt ei kiirustanud. Võtsin rahulikult. Aga mitte peale.
Umbes 7:40 jõudsin ma Stockmanni lähistele. Avanenud vaatepilt ei julgustanud. Vilavate silmadega tarbijad tiirlesid Stockmanni ümbes nagu ristisõdijad Valjala linnuse ümber sajandeid tagasi. Iga Stockmanni sisemusse lubava ukse taha oli võrsunud eeskujulik järjekord. Sättisin ennastki ühte nendest seisma. Helistasin Matkasellile ja raporteerisin, et tema raha ei ole minu kontole laekunud ja seetõttu tema kaasa ei saa. Matkasell anus ja lubas ja palus nii heldinult, et olin lõpuks valmis temale pileti ka oma raha eest ostma. Pleikar.
Kell sai 8. Sekundi pealt avanes parkimismaja kaudu teisele korrusele viiv uks ja tarbijad kihutasid sisse. Mina nende kannul, mõõdukalt sõrkides. Kuna olin eelneval päeval Finnairi leti asukoha tuvastanud, siis teadsin kuhu minna. Õigesse kohta jõudes rullus minu ees lahti stseen, mille tunnistajaks oldi viimati ilmselt kurikuulsa Leningradi blokaadi ajal. Närviliselt vehkiva ja trügiva rahvamassi keskel seises käsi taeva poole küünitades Finnairi särgis mees, kelle käes oli järjekorra numbreid väljastav masinavärk. Rahvamass oli selle masina võlujõust umbes samasuguses transis nagu leningradlased leivaviilu omast aastakümneid varem. Kuna olukord muutus numbrimasinat hoidva isiku jaoks lausa eluohtlikuks, lendas kohale turvameeste ekipaaž, mis moodustas masina ümber turvatsooni ja sealt edasi sujus numbrite jagamine juba pisut lihtsamalt.
Olles veel nähtu lummuses, kratsisin kukalt. Igaks juhuks haarasin ka numbri. Olukorra rahunedes tekkis võimalus ka pisut ringi vaadata. Silmasin ühe posti külge kleebitud silti, mis teatas, et mind huvitavasse perioodi Bangkoki lende üldse ei müüdagi. Helistasin reisumeestele ja jõudsime ühiselt arusaamisele, et võin koju minna. Rõõm.
Järgneva kiire infovahetuse käigus otsustasime, et piletid tuleb siiski mistahes hinnaga lunastada ja kiirelt-kiirelt on vaja leida uus sobiv pakkumine. Tuulasime taas interneti avarustes, kuni sattusime Estraveli veebilehel naeratavale Turkish Airlines'i pakkumisele. Kuupäevad enam-vähem klappisid, hind oli atraktiivne. Sipsik lehvitas Estraveli kuldkaardiga, tegi vajalikud kõned ja nagu võluväel potsatasid elektroonilised piletid tema e-postkasti. Seiklus võis alata.
Pärast idee küpsemist olime päris pikalt kaevanud erinevates lennupileteid pakkuvates/vahendavates veebikeskkondades (Bookinghouse, Amadeus, Finnair jne). Midagi väga seksikat aga silma ei jäänud. Otsisime pileteid Bangkoki, kuna sealt on kõige mugavam edasi liikuda ja Bangkok ise on samuti tore linn. Meile sobivasse perioodi pakuti Bangkoki lende enama kui 10 000 krooni eest, mida me esialgu pisut kalliks pidasime. Alternatiivse alguspunktina kaalusime ka Hong Kongi.
Oktoobri alguses leidsin oma postkastist juba tuttava kollase vihiku, millele suurte rasvaste tähtedega maalitud "HULLUD PÄEVAD". Vihiku viimasel lehel oli minu suureks rõõmuks pakkumine ka Bangkoki lennule algusega Tallinnast 8 990 krooni eest. Kutsusin kiirelt kokku kärajad ja asusime sõjaplaani pidama. Leppisime kokku, et üritame.
Bangkoki piletid tulid müüki 15. oktoobril. Pikkade vaidluste tulemusena otsustati, et WC-paberinäljas tarbijatega koos asun Stockmanni vallutama mina. Ärkasin vara. Kell 7:15. Kuna eelneval päeval oli Eesti vutikoondis Tallinnas sügiseselt külmas ilmas Belgia koondisele tuule alla teinud ning kogetud külma ja tarbitud külmarohu tõttu ei tundun ma ennast kõige reipamalt, siis voodist välja ronimisega ma otseselt ei kiirustanud. Võtsin rahulikult. Aga mitte peale.
Umbes 7:40 jõudsin ma Stockmanni lähistele. Avanenud vaatepilt ei julgustanud. Vilavate silmadega tarbijad tiirlesid Stockmanni ümbes nagu ristisõdijad Valjala linnuse ümber sajandeid tagasi. Iga Stockmanni sisemusse lubava ukse taha oli võrsunud eeskujulik järjekord. Sättisin ennastki ühte nendest seisma. Helistasin Matkasellile ja raporteerisin, et tema raha ei ole minu kontole laekunud ja seetõttu tema kaasa ei saa. Matkasell anus ja lubas ja palus nii heldinult, et olin lõpuks valmis temale pileti ka oma raha eest ostma. Pleikar.
Kell sai 8. Sekundi pealt avanes parkimismaja kaudu teisele korrusele viiv uks ja tarbijad kihutasid sisse. Mina nende kannul, mõõdukalt sõrkides. Kuna olin eelneval päeval Finnairi leti asukoha tuvastanud, siis teadsin kuhu minna. Õigesse kohta jõudes rullus minu ees lahti stseen, mille tunnistajaks oldi viimati ilmselt kurikuulsa Leningradi blokaadi ajal. Närviliselt vehkiva ja trügiva rahvamassi keskel seises käsi taeva poole küünitades Finnairi särgis mees, kelle käes oli järjekorra numbreid väljastav masinavärk. Rahvamass oli selle masina võlujõust umbes samasuguses transis nagu leningradlased leivaviilu omast aastakümneid varem. Kuna olukord muutus numbrimasinat hoidva isiku jaoks lausa eluohtlikuks, lendas kohale turvameeste ekipaaž, mis moodustas masina ümber turvatsooni ja sealt edasi sujus numbrite jagamine juba pisut lihtsamalt.
Olles veel nähtu lummuses, kratsisin kukalt. Igaks juhuks haarasin ka numbri. Olukorra rahunedes tekkis võimalus ka pisut ringi vaadata. Silmasin ühe posti külge kleebitud silti, mis teatas, et mind huvitavasse perioodi Bangkoki lende üldse ei müüdagi. Helistasin reisumeestele ja jõudsime ühiselt arusaamisele, et võin koju minna. Rõõm.
Järgneva kiire infovahetuse käigus otsustasime, et piletid tuleb siiski mistahes hinnaga lunastada ja kiirelt-kiirelt on vaja leida uus sobiv pakkumine. Tuulasime taas interneti avarustes, kuni sattusime Estraveli veebilehel naeratavale Turkish Airlines'i pakkumisele. Kuupäevad enam-vähem klappisid, hind oli atraktiivne. Sipsik lehvitas Estraveli kuldkaardiga, tegi vajalikud kõned ja nagu võluväel potsatasid elektroonilised piletid tema e-postkasti. Seiklus võis alata.
Tellimine:
Postitused (Atom)