Rohkem kui 113 000 sõna

Rõõm on edastada järjekindlatele blogilugejatele meie reisist ka väike fotomeenutus.

Samas pean ette vabandama ja rõhutama, et kõik viidatud lingil asuvad ülesvõtted on tehtud telefoniga. Seepärast ei tasu piksleid kokku lugema hakata. Pigem nautige koos meiega neid toredaid hetki.

Praegused pildid on siiski vaid sissejuhatuseks, sest lähiajal riputab Projektijuht üles päris pildimasinaga tehtud kvaliteetsemat kraami. Samuti loodan järgnevatel päevadel lisada mõned videoklipid.

Eestis!

Head sõbrad, oleme tagasi. Kuna tagasitee kujunes tõeliseks kannatusterajaks, kus rumalusega võitlemisel lõppes isegi meie ramm, jäi kohane punkt selle aastastele blogipostitustele panemata. Seda punkti ei pane me ka nüüd. Kohaneme pisut lumiste oludega ja seejärel paneme punkti. Soojenduseks vaid nii palju, et saaga jätkub ning vintsutuste järellainetust saame veel päris mitmel järgnevalgi nädalal nautida.

Viimane päev Koh Changil

Päevitamised on päevitatud. Tantsud tantsitud. Täna pakkisime seljakotid, lohistasime need läbi alanud saju taksosse ja kulgesime sadama poole, et seal mikrobussi ümberistuda ja Bangkoki kihutada. Meie suureks üllatuseks mingisugust kihutamist aga ei toimunud. Bussijuhi jalg muutus juba 110 km/h juures väga kergeks. Siiski jõudsime kuidagi moodi Bangkoki lennujaama, kus pärast lühikest ootamist järgmine buss meid hotelli toimetas.

Hotellis magame kosutava ööune ja järgneval päeval kell 12:20 alustame kojulendu.

Nightlife @ Koh Chang

Olukorrast riigis!

Kõik on hästi. Oleme endiselt suurepärase tervise juures, kui erkpunaseks päevitatud nahk välja arvata. Naudime veel viimaseid rannapäevi. Juba homme on aeg asuda tagasi teele. Kui täistuuridel toimuvast puhkamisest peaks aega üle jääma, siis kostitame teid, head sõbrad, veel mõne mahlase postitusega. Püsige lainel.

Onu Tomi onnike

Meie villa Nature Beach Resortis

Puhkusearuanne

Oleme ka nüüd lõpuks puhkusel. Seetõttu pole aega olnud viimastel päevadel midagi postitada. Puhkamine võtab lihtsalt tohutult aega. Samuti on päikese käes peesitamine ja 30 kraadises vees hulpimine omajagu koormav.

Üleeile alustasime oma teekonda Birmast Bangkoki suunas teadmata, mis täpsemalt edasi saab. Siiski oli meil mitmeid arvestatavaid alternatiive, mida olime valmis asjade laabumisel kaaluma. Esimeseks eelistuseks oli loomulikult otse lennujaamast võimalikult kiiresti kuskile Tai saartele põrutada. Kaalusime nii Krabi kanti kui ka eelmisest aastast tuttavat Koh Changi. Asjade mittelaabumisel oleksime jäänud mõneks ajaks Bangkokki.

Esmalt tunduski, et asjad ei taha kuidagi sujuda. Uurisime lennujaama turismiinfost võimalusi saartele saamiseks, aga sealt eraldati meile üks libe sell, kelle eesmärgiks oli meid kuskile luksushotelli ööbima paigutada, et ta ise mõnusasti komisjoni teeniks. Asjakohase info jagamisega ta end koormama ei vaevunud. Vabanesime libedikust viisakalt ning üritasime mujalt infokilde leida.

Vahepeal olime juba peaaegu kindlalt otsustanud, et kuna Krabi kant on kaugel ja sinna lendamine on kallis, siis lähme ikkagi Lonely Beachile Koh Changil. Lisaks lähedusele on Koh Changi ja Lonely Beachi eeliseks see, et Tai turismibuumi halvem külg on seda saart ja randa veel suhteliselt vähe räsinud.

Segaste infokildude põhjal hakkas puzzle vähehaaval kokku saama ning ühtäkki leidsimegi end leti eest, kust müüdi bussipileteid Koh Changile. Kuna järgmine väljumine oli juba mõne tunni pärast, siis oli raske sülle kukkunud õnne uskuda. Kell 14 väljumine tähendas, et jõuame veel samal õhtul Lonely Beachile. Aasias võib sellise vedamisega ära harjuda. Nagu olen juba ennegi korduvalt öelnud, siis siin lihtsalt on kombeks asjadel paika loksuda. Igale probleemile on lahendus ja tihti on see lähemal kui arvatagi oskad.

Mõõduka viivituse järel pressisimegi end mikrobussi ning sõit võis alata. Kuna väljumine viibis ning veetsime lisaks pea tunnikese tanklas gaasi tankimise järjekorras, siis loomulikult oli bussijuhil vaja sõidukiirusega kaotatud aeg tagasi teha. Tavapärane sõidukiirus oli kuskil 150 km/h, kohati pisut rohkem, füüsiliste takistuste korral vahel ka vähem. Teekonda vürtsitasid arvukad mõõdasõidud, mis oleksid teinud au ka Schumacherile endale. Meile oli juba mõõdunud aastast siinsete poegade vormelisõidulembus tuttav ning me ei lasknud end sellest eriti häirida. Küll võis täheldada kaasreisijate närvilisust.

Poolel teel hakkas sadama. Veel natuke edasi ja läks hirmsaks äikeseks. Praamiga saarele sõit meenutas vihma tõttu jaanipäevaks Saaremaale minekut. Õnneks oli oliselt soojem.

Lonely Beachile jõudes võtsime suuna juba möödunud aastast tuttavasse Siam Huti. Kuna bungalode osas eriti valikut ei olnud, siis maandusime ühte väga räsitud eksemplari, kus seinad paistsid läbi ja öösel olime sipelgatele pureda. Üldse on Siam Hut vahepealse aasta jooksul alla käinud. Bungalode vahel on hakatud mingil põhjusel lehmi pidama. Võib olla turistidest tuleneva sessoonsuse hajutamiseks. Seetõttu tuleb osavalt manööverdada, et mitte "koogi" sisse astuda. Samuti ei ole loodus Siam Hutile armuline olnud. Aasta jooksul on meri rannast liiva minema uhtunud ning järele on jäänud vaid kivid.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Siam Hut on paras peldik ja ma ei ole kunagi nii kehvades tingimustes ööbinud. Seetõttu asusime hommikul esimese asjana endale uut öömaja otsima. Õnn naeratas juba teisel katsel ning nüüd peatume kuurordis nimega Nature Beach. Hind ja kvaliteet on siin täitsa mõnusalt paigas. Bungalol on päris seinad ja liivarand on peaaegu ukse ees.

Kui nüüd ilmast rääkida, siis senine on olnud üsna vaheldusrikas. Lisaks esimese õhtu äikesele sadas ka eile õhtul. Päevad on pisut pilves olnud, mis tegelikult on suureks leevenduseks, kuna päike on siin erakordselt terane. Hoolimata pilvedest õnnestus meil juba esimesel päeval korralik brittide päevitus saada. Praegu ei oskagi täpselt öelda, kas sel puhkusel üldse päikese kätte enam asja ongi.

Kohal. Esimesed punased käes

Hüvasti Birma!

Birmaga on selleks korraks kõik. Mõne hetke pärast sätime ennast Bangkoki lennule. Mis edasi saab, ei ole päris selge meile endilegi. Plaan on mõnel Tai saarel rannapuhkust nautida, aga kuna meil midagi ette broneeritid ei ole ja on laupäev, siis pole välistatud, et jääme mõneks ajaks Bangkoki kinni.

Võidab see, kellel on surres rohkem pilte!

Shwedagon Paya juures ei olnud turistid siiski ainsad usinad pildistajad. Ka kohalikud ei häbenenud oma nutitelefonidega paya poole küünitada, et see ilmaime koduseks ülevaatamiseks mälukaardile salvestada.

Yangoni rikkad, ilusad ja meie

Käisime 20. korruse nooblis restoranis vaadet ja rüübet nautimas. Justkui oleks hetkeks rentslist tähesärasse sattunud. Birmas on ikka väga-väga palju väikseid Birmasid, mis kohati justkui kuidagi sellesse suuremasse Birmasse ei sobitu.

Üritame siin hetkel järjekindlalt linna avastada. Praktikas suudame liikuda vaid ühest kohvikust teise, kuna põrgukuumus lihtsalt ei anna asu. Termomeetri järgi on väidetavalt vaid 36 kraadi, kuid neil samadel andmetel tundub see nagu 43. Kui lisada veel, et asume majade vahel, kus ka majad ja teepind õhkavad kuumust ning õhk absoluutselt ei liigu, siis ma arvan, et kehvematele soome saunadele tehakse siin küll praegu silmad ette.

Enne lõunat käisime turul, aga lahkusime sealt teadmisega, et midagi osta küll ei ole. Projektijuht märkis väga tabavalt, et siinset turgu sobib võrrelda üheksakümnendate Kuressaare turuga. Mastaabid on küll teised, aga müüakse siingi ainult mingit jama.

Spirituaalne romanss

Shwedagon Paya, Yangon. Noor munk ja nunn ristteel.

Mungad, joondu!

Nagu Projektijuht viimases postituses täheldas, ei pidanud muhe giid Shwedagon Paya-l paljuks kamandada noori munkasid meie objektiivide ette. Sellist korraldust ei ole siin kandis küll varem täheldanud.

Galerii: Bagan

Yangon. Kõik on kuld, mis hiilgab

Pärast erineva raskusastmega vintsutusi oleme lõpuks tagasi Yangonis. Bussireis siia osutus oodatust mõnevõrra keerukamaks, kuna loodetud mugavusi buss siiski ei pakkunud. Unerohu toel suutsime suurema osa teest kuidagi moodi maha magada. Tõsi, 10 minutist pikemaid unetsükleid rappuv ja pidevalt peatuv buss ei võimaldanud. Magamist ei soodustanud ka suurelt ekraanilt bussi paisatud Birma karaoke.

Siiski jõudsime pisut enne 4 kohale. Kuid nagu selgus, sellega meie kannatused veel ei piirdunud. Teekond bussijaamast hotelli kujunes tõeliseks õudusunenäoks. Kummaliste asjaolude kokkulangemise tulemusena leidsime ennast taksost, mille nägemine Eesti tehnoülevaatuspunktide töötajate südamed koheselt seiskaks. Taksol puudusid kõik aknad peale esi- ja tagaklaasi, üks tagumistest ustest püsis ees vaid keerukama mustkunsti abil, kuna Matkaselli katse sellest uksest väljuda oleks peaaegu lõppenud ukse tänavale kukkumisega. Takso läbiroostetanud põrandas olevate "õhutusavade" kaudu oli aga võimalik jälgida Birma tee-ehitajate töö kvaliteeti. Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks, üritas taksojuht tee äärest kõiki inimesi peale võtta ning meeletu kiirusega läbi linna kihutamisega samaaegselt lapiga esiklaasi väljast poolt küürida. Oluline on siin selgitada, et Birma liiklus parempoolne (nagu Eestis) ja autode roolid asuvad enamasti samuti paremal (nagu Inglismaal). Päris mitmel korral lahutasid meid liiklusõnnetusest vaid millimeetrid. Kui lõpuks hotelli jõudsime tänasime taksojuhti sellega, et maksime kokkulepitud tasust vaid 2/3.

Hotellis tegime kiire ja närve rahustava uinaku ning kella 10 ajal alustasime renditud rataste sadulas linnaga tutvumist. Esimese hooga kihutasime Shwedagon Paya (pildil) poole. Tegemist on Birma tähtsaima religoosse ehitisega, mida ühtviisi innukalt külastavad nii kohalikud kui turistid. Ja arusaadavatel põhjustel. Kogu kompleks on ühtlaselt kuldne ja mis veelgi olulisem suur osa sellest kuldsest ongi ehtne kuld.

Shwedagon Payat tutvustas meile vabakutseline giid. Enam kui 2 tundi kestnud ringkäigu eest maksime kokku ca 10 dollarit. Selle raha eest saime päris kummalise teenuse, mis lisaks payaga seonduva selgitamisele sisaldas ülevaadet Birma elust, munkade elust, giidi pereelust ja lisaks pakkus giid ka fotograafi teenust - pildistas ohtralt nii meid kui ka vaatamisväärsusi. Giidi kamandamisel rivistasid noored mungad ennast koguni lamava Buddha ette, et me neid kenasti pildistada saaks.

Pärast ringkäiku payas tegime väikese värskenduspausi ja õhtuhämaruses läksime paya juurde tagasi. Pimedas oli paya veelgi rahvarohkem - kohalikud palvetasi hoolsasti ja turistid pildistasid veelgi hoolsamalt. Võimsate lampide valguses paistis kogu see kuldne hiilgus veelgi kummalisem välja. Arusaamatu, kuidas niivõrd vaesel riigil on stupa ülekuldamiseks raha piisavalt, aga millegi muu sisulise jaoks justkui mitte.

Eilne einelaud

Parajas kauguses hobuse ekskrementidest, et midagi kaduma ei läheks. Meile ananassi puhastamisse ja peale mahakukkumist selle pesemisse olid kaasatud kõik kohalviibijad alates kaarikujuhist kuni hiidvana memmeni. Ilmselgelt ei ole kohalikud turistidega eriti kokku puutunud. Muidu nad oleks selle protsessi jooksul vähemalt 15 korda taibanud, et turistid sellistes tingimustes küll endale midagi suhu ei pista. Aga ananass maitses hea.

Bagan. Teine raund

Teiseks päevaks palkasime sama hobusemehe, kes meid esimesel päeval kokku ligi 12 tundi mööda tolmuseid teid ringi sõidutas. Kuigi hobusemees soovis teise päeva eest esialgu rohkem raha (15 000 kyati asemel 20 000 kyat), tegime talle turumajanduse põhitõdesid appi võttes kiiresti selgeks, et hinna dikteerime siin ikkagi meie. Eesti kinoklassikast tuttav fraas "me oleme Tallinnast ja meie maksame," toimib ka Birmas.

Võrreldes esimese päevaga võtsime teisel päeval asja rahulikumalt ja kiirustamata. Kõik olulisemad templid olid juba esimesel päeval nähtud. Samuti aitas tempo vähendamisele kaasa hobusemehe avaldus, et suutsime esimesel päeval üle vaadata 22 templit, samal ajal kui valdav osa turistidest piirdub ca 10ga. Vältimaks ajakirjanduse tarbetut huvi meie kui uute templiekspertide vastu, vähendasime teisel päeval läbi uuritavate templite kogust poole võrra.

Sellele vaatamata jõudsime tutvuda maa alla ehitatud kloostri, rohkete freskodega, mida ca 1 000 aastat tagasi hoolikalt templiseintele maaliti, hiiglaslike ja pisut tagasihoidlikumate mõõtmetega Buddha kujudega, külaeluga, suveniirimüüjate ja nende kaubavalikuga ning hobusemehega, kes meile püüdlikult Birma elu iseärasusi selgitas. Tihedasse päeva mahtus ka põgus lõuna kõiki hügieenireegleid eirates puhastatud ananassi ning kõiki sanitaarnõudeid eirates ja improviseeritult puu alla ülesse pandud lõunalauaga, millest Matkasell ehk pildi ülesse paneb.

Kuigi päeva lõpuks hakkasid templid vägisi üsna ühesugused tunduma, ei varjutanud see sugugi üldmuljet. Ka teisel päeval saime päris mitmel korral nautida vaateid, mille kirjeldamisel ka A. H. Tammsaare ise hätta jääks. Tegime siiski ohtralt foto- ja videoülesvõtteid, mida aegamõõda ka teiega jagada proovime.

Party rock Burma style

Birma pole üksnes eriskummalise ajalooga kauge maa, kus aeg on justkui seisma jäänud. Ka Birmas on paljud kursis maailma edetabelites toimuvaga ning näitavad võimaluse korral oma laitmatuid tantsuoskusi. Videos keerutab jalga Ryan Angelose kauge Birma sugulante Ry An Gyi Masta.

Kruiis Inle järvel

(tehnilistel põhjustel kordame 15. märtsi postitust)

Tänaseks planeeritud programm oli tihe. Seetõttu ärkasime hommikul ebainimlikult vara. Rentisime paadi ja asusime Inle järve avastama.

Esmalt külastasime mitmeid turge. Valdavalt oli tegemist kohalikele elanikele suunatud kaubandusega. Siiski olid olemas ka traditsioonilised turistidele suunatud sektsioonid. Meie endale sel korral midagi ei soetanud, kuigi paaril korral oli kiusatus suur. Kohalik meestemood on siin vaatamisväärsus omaette. Valdavalt patseeritakse ringi pikkades "seelikutes", vahel ka väga laiades ja põlvini tagumikuga kottpükstes.

Tänase veeretke üks kõrghetki oli Intheini külas Shwe Inn Thein Paya nimelise pühamu külastamine. Seal valitsev rahu ning tuules helisevad kellukesed mõjusid hüpnotiseerivalt.

Kummaline, et kirikud tekitavad pigem rusutust, aga budistlikud pühakojad toovad hingerahu. Pole siis raske arvata, millise usu järgijate seltsis on üldjuhul mõnusam (tegemist on meelevaldse üldistusega tahtmata kedagi solvata, vabandan ette). Siin peitub vähemalt osaliselt ka põhjus, mis reisumehi siia kanti toob.

Loomulikult näidati meile ka pika kaelaga daame, ujuvaid aedasid ja hüppavate kasside kloostrit. Esimene ja viimane olid kõige pesuehtsamad turistilõksud ja tekitasid pigem tülgastust. Miks on vaja tänapaeva inimestel oma kaelad rõngaste abil tavapärasest mitu korda pikemaks kasvatada? Samuti ei paistnud turistide rõõmuks läbi rõngaste hüppama sunnitud kassid oma tööga kuigi rahulolevad.

Ujuvad aiad andsid täitsa vaatamisväärsuse mõõdu välja. Üldse oli järvel toimuv kohalike sagimine palju põnevam kui mõned eelnevalt nimetatud üles haibitud turistilõksud. Huvitav on vaadata, mida kõike ja kuidas järvest välja koogitakse. Siinsed tavainimesed on tehnoloogilises mõistes sisepõlemismootori leiutamise eelses ajajärgus. Täiesti hämmastav on kohalike jalaga aerutamise tehnika.

Külastasime ka Phaung Daw Oo Paya templit, mis oli suur ja ilus, aga ei midagi erilist. Tagasiteel tegime keset järve jahutava supluse.

Homme asume jalgratastel järve ümbritsevaid külasid avastama.

Taxi Bagan vol 2

Täna otsustasime jätkata Bagana arvukate templitega tutvumist hobukaariku asemel autoga.